Kogu võim hoolekogule?

1106

enn
ENN KIRSMAN, Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse esimees

Möödunud aasta 1. septembrist jõustus uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Eesti vanasõna ütleb, et pärast kaklust rusikatega ei vehita, aga ometi pole Eesti Lastevanemate Liit seadusega rahul, sest seaduse selles osas, mis puudutas lapsevanemate kaasamist läbi hoolekogude, jäi praktiliselt nii vormiliselt kui ka sisuliselt muutmata. Oleme kindlalt seda meelt, et hoolekogule ja lastevanematele üldse tuleks anda suurem otsustusõigus koolielus kaasa rääkimisel.

Mida? Hoolekogule rohkem võimu? Aga lastevanemad on ju ebakompetentsed, nad ei tea kooli juhtimisest midagi! See on tüüpiline reaktsioon, kui koolijuhid või omavalitsustegelased kuulevad meie soovist anda hoolekogule praegusega võrreldes oluliselt suuremad volitused osaleda kooli sisulises juhtimises.

Kahjuks on see tõsi. Vanemad on tõesti paljudes küsimustes ebakompetentsed. Nad ei ole õppinud kooli juhtimist, ei pruugi kuigi palju teada õppekavadest, metoodikatest ega kooli küttekuludest. Teine osa hoolekogujatest on tavaliselt omavalitsuse töötajad, nemad teavad kütmisest ja eelarvetest omajagu, aga pedagoogikas pole samuti kompetentsed. Õpetajad omakorda tunnevad õpetamist, kuid pole pädevad katusepleki ning eel­arve alal.  Seega, kirju kamp ebakompetente, kes ometi peavad üheskoos kooli juhtima.

Igal hoolekogu liikmel on valdkond, mida ta väga hästi tunneb. Õpetaja tunneb õpetamist, vallavalitseja oskab rahaga ümber käia, õpilasomavalitsuse esindaja teab laste soove ja tajub koolis toimuva vastavust neile soovidele. Ka vanematel on oma ainulaadne pädevus: nemad on ainsana isiklikult ja väga sügavalt huvitatud sellest, et  lapsed saaksid koolist hariduse, mis aitaks elus hakkama saada.

Pealegi leidub ju ka koole, kus pole vaja muretseda selle üle, miks ja millist õpetust lastele antakse. Aga süsteem tuleb luua nõnda, et arvesse võetaks ka teistsuguseid koole – neid, kus valitseb kivistunud mõtteviis ja kus tegutsetakse ainult eksamitulemuse nimel. Selliseid koole saab pöörama hakata üksnes vanemate otsene huvitatus ja tahe.

Sellepärast olengi veendunud, et hoolekogus peab valitsema lastevanemate ülekaal ning et selle lastevanematest liikmed tuleb valida demokraatliku hääletuse teel kooli lastevanemate üldkoosolekul.

Vabadust ei tohi olla oskuseta seda kasutada. Hoolekogude liikmeid tuleb koolitada. Oleme oma ettepanekutes pakkunud välja mudeli, et igaüks võib kandideerida ja osutuda valituks või nimetatuks hoolekogusse, kuid tema volitused hoolekogu liikmena jõustuksid alles pärast seda kui ta on läbinud vastava baaskoolituse. Eesti Lastevanemate Liit on taolisi hoolekogude koolitusi korraldanud varsti juba viis aastat.

Oma kõige tähtsamaks tööks peame aga lastevanemate hoiakute muutmist. Vanemad peavad kõigepealt mõistma, et laste haridus ei ole pedagoogide monopol ega õpetaja eraasi.

Mina tahaksin, et siis, kui laps tuleb koju ja ütleb: “ Isa (või ka ema), õpetaja kutsus sind kooli”, ei käiks lapsevanemal esimese asjana peast läbi mitte katkised aknad või lõhutud pingid, vaid uhkus ja rõõm, et kool pidas teda küllakutse vääriliseks. Aga selline muutus ei saa tulla kuskilt mujalt kui vanemate mõttemaailma muutumisest, ja selle võiksid käivitada hästi toimivad ja sisulise otsustusõigusega hoolekogud.