Keh­ra raa­ma­tu­ko­gus on EVE KRUU­SE maa­li­näi­tus

„Et ma lõ­puks maa­li­mi­se­ni jõud­sin, on väi­ke­ne ime,“ üt­leb EVE KRUU­SE, kel­le maa­li­näi­tust saab Keh­ra raa­ma­tu­ko­gus nä­ha no­vemb­ri lõ­pu­ni.

Keh­ras elav Eve Kruu­se on õp­pi­nud kul­tuu­ri­töö­ta­jaks, töö­ta­nud Keh­ra klu­bis ja Kuu­sa­lu val­la­va­lit­su­ses ning aja­kir­ja­ni­ku­na mit­mes aja­le­hes. Prae­gu on ta ASis SL Õh­tu­leht pro­jek­ti­juht, müüb rek­laa­mi.

„Kui olin 20nda­tes, proo­vi­sin õp­pi­da Tar­tu kuns­ti­koo­li kaug­õp­pes, kuid see ei toi­mi­nud,“ sõ­nab ta ja sel­gi­tab, et maa­li­kuns­ti ei saa te­ma mee­lest niiöel­da kaug­teel oman­da­da.

Kui­gi ta ei võt­nud see­jä­rel aas­ta­küm­neid pints­lit kät­te, jäi alles tead­mi­ne, et ta­hab ja peab maa­li­ma. See oli mi­nus na­gu lib­li­kas koo­ko­nis, kir­jel­dab Eve Kruu­se. Aas­ta­ke­se käis küll joo­nis­ta­mis­kur­sus­tel, kuid see ei pae­lu­nud. Nii pal­ju oli sel­lest ka­su, et ta mõis­tis – joo­nis­ta­mi­ne on teh­ni­li­ne os­kus, õpid tea­tud võt­ted sel­geks ja os­kad­ki.
„See­tõt­tu tead­sin, et on as­ju, mi­da on mõist­lik õp­pi­da, mit­te ise jalg­ra­tast leiu­ta­da. Ku­na ma po­le suu­rem asi iseõp­pi­ja, läk­sin koo­li,“ ju­tus­tab ta.

Tä­na­vu su­vel lõ­pe­tas Eve Kruu­se Ees­ti Kuns­tia­ka­dee­mia Ava­tud Aka­dee­mia klas­si­ka­li­se maa­li õp­pe­ka­va. Oli viie alus­ta­nu seas üks kol­mest, kes käis ka­heaas­ta­se kur­su­se lõ­pu­ni: „Meil oli pal­ju eri­ne­vaid õp­pe­jõu­de, te­gev­kunst­ni­kud. Õp­pe­töö oli ka­hel õh­tul nä­da­las, viie­nä­da­las­te tsük­li­te­na, iga tsük­kel lõp­pes ar­ves­tu­se­ga. Ko­he esi­mes­tes tun­di­des an­ti pint­sel kät­te ja hak­ka­si­me maa­li­ma, teoo­ria tu­li hil­jem. Nä­puot­sa­ga sai­me ka skulp­tuu­ri, se­da õpe­tas skulp­tor Ma­re Mi­koff. Mi­nu jaoks oli kõik see pu­has nau­ding.“

Pä­rast kur­su­se lõ­pe­ta­mist oli juu­ni al­gu­ses Kul­tuu­ri­kat­las lõ­pu­töö­de näi­tus. „Kah­juks sai see üle­val ol­la vaid küm­me päe­va, siis tu­li pea­le Ees­ti ees­is­tu­mi­se aeg,“ lau­sub Eve Kruu­se, kel­lelt näi­tu­sel oli üle­val 4 õli­maa­li see­riast „Üks mil­li­mee­ter aas­tas“. Neil on ku­ju­ta­tud eri­ne­vad het­ked ra­bas: „Ar­mas­tan vä­ga kõndida ra­bas ja käia paa­di­mat­ka­del.

Ühel pü­ha­päe­val soo­vi­si­me sõb­ra­ga ra­bas vei­di vai­kust nau­ti­da, kuid park­la oli puu­püs­ti suu­ri bus­se ja au­to­sid täis, rah­va­mass lär­mas ja jook­sis möö­da laud­teed. Imes­ta­sin, et need, kes tu­le­vad lin­na­kä­rast ee­ma­le loo­du­ses­se, ei mär­ka seal te­ge­li­kult ümb­rit­se­vat. Ini­me­ne on loo­du­sest nii ee­mal­du­nud, et kui­gi ta­haks, ei os­ka vist enam loo­du­ses käi­tu­da.“

Kui al­guses pol­nud Eve Kruu­se su­gu­gi kin­del, kas ja kui­das jääb lõ­pu­töö­de hin­da­mis­ko­mis­jon te­ma ra­ba­maas­ti­ke­ga ra­hu­le, siis oli kõi­ge suu­rem pree­mia, kui üks hin­da­jaist lau­su­nud: „Oi, kui vä­gev! Meie näi­tu­se­saa­li­des on iga­su­gust ja­ma ja nüüd ma näen siin sel­list as­ja!“

Su­vel oli te­ma maa­li­näi­tus Pär­nus St­rand ho­tel­li kon­ve­rent­si­kes­ku­ses. Keh­ra raa­ma­tu­ko­gus on väl­jas 8 maa­li, seal­hul­gas ra­ba­maas­ti­ku­see­ria. Eve Kruu­se kin­ni­tab siis­ki, et ei maa­li su­gu­gi vaid loo­dust, pi­gem meel­dib kat­se­ta­da eri­ne­vaid as­ju: „Üks sa­mu­ti mit­me lõuen­di see­ria, mi­da olen alus­ta­nud, on ting­li­ku peal­kir­ja­ga „Unu­ne­nud ilu“. See on sel­lest, kui­das käi­tu­vad va­nad ma­ha­jäe­tud ruu­mid. Näi­teks va­na­des töös­tus­hoo­ne­tes leiab vä­ga kihv­te mo­tii­ve.“

Kui pal­ju on ta kol­me aas­ta jook­sul maa­le loo­nud, ei ole Eve Kruu­se kok­ku lu­ge­nud.

„Kuid tun­nen ju­ba am­mu, et pean leid­ma min­gi la­hen­du­se, ko­dus võ­ta­vad need en­da al­la pool tu­ba,“ üt­leb ta. See­tõt­tu on ta val­mis näi­tu­se­pil­te müü­ma ning kui kel­lel­gi on Keh­ras pak­ku­da üht hea val­gu­se­ga ruu­mi, ka­su­taks ta se­da mee­lel­di maa­li­mi­seks.

Eve Kruu­se suu­rem soov on jõu­da mõ­ne oma maa­li­ga Kuns­ti­hoo­ne näi­tu­se­le. Ta uu­ris oma en­di­selt õp­pe­jõult, kunst­nik Ma­ri Roos­val­tilt, kui­das on see või­ma­lik ning käib nüüd Ma­ri Roos­val­ti juu­res aka­dee­mia lõ­pe­ta­nu­te töö­toas: „Ole­me seal na­gu sel­lid meist­ri juu­res, kuid pean vä­ga pal­ju ka ise­seis­vat tööd te­ge­ma ja maa­li­ma.“