
„Et ma lõpuks maalimiseni jõudsin, on väikene ime,“ ütleb EVE KRUUSE, kelle maalinäitust saab Kehra raamatukogus näha novembri lõpuni.
Kehras elav Eve Kruuse on õppinud kultuuritöötajaks, töötanud Kehra klubis ja Kuusalu vallavalitsuses ning ajakirjanikuna mitmes ajalehes. Praegu on ta ASis SL Õhtuleht projektijuht, müüb reklaami.
„Kui olin 20ndates, proovisin õppida Tartu kunstikooli kaugõppes, kuid see ei toiminud,“ sõnab ta ja selgitab, et maalikunsti ei saa tema meelest niiöelda kaugteel omandada.
Kuigi ta ei võtnud seejärel aastakümneid pintslit kätte, jäi alles teadmine, et tahab ja peab maalima. See oli minus nagu liblikas kookonis, kirjeldab Eve Kruuse. Aastakese käis küll joonistamiskursustel, kuid see ei paelunud. Nii palju oli sellest kasu, et ta mõistis – joonistamine on tehniline oskus, õpid teatud võtted selgeks ja oskadki.
„Seetõttu teadsin, et on asju, mida on mõistlik õppida, mitte ise jalgratast leiutada. Kuna ma pole suurem asi iseõppija, läksin kooli,“ jutustab ta.
Tänavu suvel lõpetas Eve Kruuse Eesti Kunstiakadeemia Avatud Akadeemia klassikalise maali õppekava. Oli viie alustanu seas üks kolmest, kes käis kaheaastase kursuse lõpuni: „Meil oli palju erinevaid õppejõude, tegevkunstnikud. Õppetöö oli kahel õhtul nädalas, viienädalaste tsüklitena, iga tsükkel lõppes arvestusega. Kohe esimestes tundides anti pintsel kätte ja hakkasime maalima, teooria tuli hiljem. Näpuotsaga saime ka skulptuuri, seda õpetas skulptor Mare Mikoff. Minu jaoks oli kõik see puhas nauding.“
Pärast kursuse lõpetamist oli juuni alguses Kultuurikatlas lõputööde näitus. „Kahjuks sai see üleval olla vaid kümme päeva, siis tuli peale Eesti eesistumise aeg,“ lausub Eve Kruuse, kellelt näitusel oli üleval 4 õlimaali seeriast „Üks millimeeter aastas“. Neil on kujutatud erinevad hetked rabas: „Armastan väga kõndida rabas ja käia paadimatkadel.
Ühel pühapäeval soovisime sõbraga rabas veidi vaikust nautida, kuid parkla oli puupüsti suuri busse ja autosid täis, rahvamass lärmas ja jooksis mööda laudteed. Imestasin, et need, kes tulevad linnakärast eemale loodusesse, ei märka seal tegelikult ümbritsevat. Inimene on loodusest nii eemaldunud, et kuigi tahaks, ei oska vist enam looduses käituda.“
Kui alguses polnud Eve Kruuse sugugi kindel, kas ja kuidas jääb lõputööde hindamiskomisjon tema rabamaastikega rahule, siis oli kõige suurem preemia, kui üks hindajaist lausunud: „Oi, kui vägev! Meie näitusesaalides on igasugust jama ja nüüd ma näen siin sellist asja!“
Suvel oli tema maalinäitus Pärnus Strand hotelli konverentsikeskuses. Kehra raamatukogus on väljas 8 maali, sealhulgas rabamaastikuseeria. Eve Kruuse kinnitab siiski, et ei maali sugugi vaid loodust, pigem meeldib katsetada erinevaid asju: „Üks samuti mitme lõuendi seeria, mida olen alustanud, on tingliku pealkirjaga „Ununenud ilu“. See on sellest, kuidas käituvad vanad mahajäetud ruumid. Näiteks vanades tööstushoonetes leiab väga kihvte motiive.“
Kui palju on ta kolme aasta jooksul maale loonud, ei ole Eve Kruuse kokku lugenud.
„Kuid tunnen juba ammu, et pean leidma mingi lahenduse, kodus võtavad need enda alla pool tuba,“ ütleb ta. Seetõttu on ta valmis näitusepilte müüma ning kui kellelgi on Kehras pakkuda üht hea valgusega ruumi, kasutaks ta seda meeleldi maalimiseks.
Eve Kruuse suurem soov on jõuda mõne oma maaliga Kunstihoone näitusele. Ta uuris oma endiselt õppejõult, kunstnik Mari Roosvaltilt, kuidas on see võimalik ning käib nüüd Mari Roosvalti juures akadeemia lõpetanute töötoas: „Oleme seal nagu sellid meistri juures, kuid pean väga palju ka iseseisvat tööd tegema ja maalima.“





