Kehra gümnaasiumi direktor KAIDO KREINTAAL, olete Kehra kooli vilistlane, kui tihti olete vahepeal Kehras käinud, kas olete sattunud ka Kehra kooli?
„Mu vanemad elavad siiani Kehras, korra-paar kuus käin neil ikka külas. Koolis olen käinud vilistlaste kokkutulekutel, käisin ka siis, kui koolimaja pärast remonti avati.“
Olete enne Kehrasse tulekut töötanud direktorina kolmes koolis. Kas olete töötanud ka õpetajana?
„Õppisin tööõpetuse õpetajaks ning mind suunati Lääne-Virumaale Aluvere kooli. Kuna koormust oli vähe ja poiste tööõpetuse õpetajaid ei jätkunud, andsin vahepeal tunde kolmes koolis – ka Aasperes ja Vaeküla erikoolis.
Neli aastat hiljem, 1989. aastal kutsuti mind Aaspere põhikooli direktoriks. See oli aeg, kus õpetajad said ise valida koolile juhi. Kahe kandidaadi seast valiti mind. Kümme aastat hiljem läks naaberkooli Haljala direktor pensionile ja mind kutsuti sinna. Aaspere oli jäänud mulle pisut väikeseks ning oli vaja uut hingamist. Aaspere põhikoolis oli siis 130 õpilast, Haljala gümnaasiumis ligi 400.“
Haljalas olite 11 aastat, siis otsustasite kandideerida hoopis Tallinnas asuvasse Rocca al Mare kooli. Miks?
„Kuna olin Haljalas kandideerinud vallavolikokku, ei olnud mul vallavalitsusega enam suhted kõige paremad, asi kiskus poliitiliseks ja läksime tülli. Olin juba mitu aastat elanud Tallinnas, sõitsin viimased kaks aastat iga päev autoga Tallinnast Haljalasse ja tagasi, nii hommikul kui õhtul sada kilomeetrit. Kui vallamajas hakati niiöelda käsi väänama, otsustasin, et lähen ära.
Täpselt samal päeval, kui teatasin oma lahkumisest, lugesin kahte töökuulutust: ühes otsiti direktorit Rocca al Mare kooli, teises Tabasalu ühisgümnaasiumisse. Kandideerisin mõlemasse ja käisin ühel päeval neis vestlusel. Kui oleksin Tabasalust saanud kohe algul jah-sõna, oleksin läinud ilmselt sinna. Sest Rocca al Mares tundus kõik nii korras ja arvasin, et ma ei oska seal midagi teha. Tabasalu paistis oma probleemidega sarnane Haljala koolile ning seetõttu kuidagi kodusem. Samas Rocca al Mare oli vaimult niisugune kool, kuhu me Haljalas oma tööga pürgisime ja unistasime jõuda.“
Kui palju erineb Rocca al Mare kool teistest ja mis teeb selle eriliseks?
„Rocca al Mare kool on teistsugune küll, kuid väärtusmaailma on raske kirjeldada, seda peab tundma. Koolil on väga selge eesmärk ning kõik töötavad selle nimel. Kui enamuses koolidest on kirja pandud missioonid-visioonid, siis Rocca al Mares tõesti elatakse selle järgi. Kirja on seal pandud vähe, kooli kodukorras on seitse punkti ja sellest piisab. Tähtis on, et selle järgi käitutakse ning need määravad tegelikult kooli kultuuri. Seal on kõigil teada, et õpilane on koolis kõige tähtsam ning otsuseid ei tehta õpetaja mugavusest, vaid lähtuvalt sellest, mis on parim õpilasele.“
Olite Rocca al Mare koolis viis aastat, kas oleksite soovinud direktorina jätkata?
„Mul oli viieaastane leping, see lõppes. Kandideerisin küll uuesti, aga sain aru, et sealne ootus oli leida uus tee ja teha kooli juhtimises muutusi.“
Kas olite hakanud juba otsima uut töökohta?
„Ei, mul ei olnud mingeid plaane, kuigi teadsin, et kui mind tagasi ei valita, siis kooli ma enam ei lähe – olen koolis olnud 30 aastat, neist 26 koolijuhina ja minu jaoks pole seal enam midagi uut. Mõtlesin võtta ette töökuulutused, olen õppinud tööõpetuse õpetajaks, tööd oskan teha.“
Ja siis pöördusid Teie poole Kehra kooli vilistlased?
„Jah, Anne Oruaas saatis mulle kirja. Oli valida: vastata või mitte. Teadsin, et kui vastan, olen juba käe andnud. Kuigi ma ei plaaninud enam koolitööd jätkata, mõtlesin – oma kool on ehk see õige koht, kuhu tulla.“
Kindlasti on koolijuhi palk Rocca al Mare koolis tunduvalt kõrgem kui väikelinna gümnaasiumis. Kas saate Kehras sellist palka, nagu soovisite?
„Peaaegu. Olen lubanud, et palgast ei räägi – töölepingus on nii kirjas, kuid ega koolidirektorite palk pole kusagil olnud kõrge. Rocca al Mares hinnatakse direktoreid ja õpetajaid väärilisemalt. Seda kooli luues sooviti olla eeskujuks ka õpetaja väärtustamisele kogu vabariigis. Paraku ei saa sealne palk tulla siin veel kõne alla.“
Millised olid esmamuljed Kehra koolist ja kuivõrd on need esimeste töönädalate jooksul muutunud?
„Muljed on läinud kogu aega positiivsemaks, eriti kõik see, mis puudutab inimesi, nii õpetajaid kui vilistlasi. Lapsi ja lapsevanemaid pole ma veel näinud.
Kindlasti oleksid mõned koolis tehtud otsused võinud olla teistsugused või jääda üldse tegemata, samas on tegemata jäänud mõned vajalikud otsused. Nii et läbimõeldust, kuidas koolis asjad võiksid kulgeda, saab muuta paremaks.“
Kevadel olid Kehra kooli õpetajad nördinud, et kooli tulevikuvisiooni töögrupi arvates ei ole nad teinud head tööd. Kuidas olete Teie kooli õpetajaskonnaga rahul?
„Kõik oleneb sellest, kuidas midagi öeldakse. Mina ütlesin kooli õppenõukogus, et Kehra koolil ei ole praegu parimad ajad – kui meie piirkonnast lähevad lapsed teistesse koolidesse, siis tuleb seda tunnistada. Aga olukord ei ole lootusetu, tehtud vead on võimalik parandada. Kooli saavad paremaks teha meie omad õpetajad. Ja nemad on meil olemas. Siin koolis on tööl palju oma vilistlasi, neil on ideid ja silmad säravad. Ka uus õppealajuhataja Kaja Sarapuu on Kehra kooli vilistlane.“
Milliseid muutusi olete juba teinud või kavatsete Kehra koolis läbi viia?
„Selle õppeaasta jooksul ei saa ma teha midagi väga põhimõtteliselt uut, otsused, millega kooliaastat alustame, on tehtud eelmise õppeaasta jooksul. Aga ühe esimese asjana viskasin koolist välja magusate jookide automaadid. Need ei käi minu põhimõtetega kokku, kuigi mulle püüti teha selgeks, et neid on veel neljakümnes koolis.
Kehras lõpevad algklassid praegu kolmanda klassiga, mina arvan, et peaksid olema neljanda või isegi viienda klassini. Peame hakkama tegema pidevat koostööd lasteaedadega, et teaksime täpselt, kes tulevad kooli. Ka üleminek algkoolist põhikooli tuleb muuta sujuvamaks ning gümnaasiumisse peaks edaspidi ikka sisse saama, mitte et võtame kõik vastu.
Tore asi on keelekümblus, kuid minu arvates ei tööta see veel täiskäigul. Usun, et lapsed võiksid vastastikku üksteist hoopis enam rikastada ning ka eesti lapsed õppida sedasi vene keelt palju rohkem. Tööjõuturule minnes on see tohutu pagas. Need on kõik lihtsad asjad, kuid koolis ei saa mutuusi teha päevapealt.
Üks minu mõte on kaotada järgmistel õppeaastatel algklassides numbriline hindamine. Sest mida hinded näitavad? Kas saame nendest järeldada, kui palju on laps pingutanud, aidanud kaaslast, kas on ise initsiatiivikas ja loov, otsib ka ise lahendusi? Hinnetega saame teada vaid seda, kui palju annab laps tagasi õpetajalt saadud teadmisi. Aga tänapäeval on kogu info sekundite kaugusel ning internetti pähe ei õpi. Muidugi peaksid õpilasel olema teadmised, et ta suudaks väidelda, arutleda, analüüsida, aga oluline on ka, et oskaks omi mõtteid edasi anda, teha koostööd, küsida abi.
Õppimine on tegelikult väga individuaalne protsess, selleks ei pea käima kolme-neljakümnekesi ühes klassis samal ajal õpetajat kuulamas. Näiteks Rocca al Mare koolis lubasime 8. klassi lastel ühe perioodi ehk seitse nädalat õppida kodus. Pärast seda ütlesid nad: said esimest korda aru, et õpivad endale ning õppisid oluliselt rohkem kui koos suure seltskonnaga.“
Olete öelnud, et poleks siia tulnud, kui ei usuks, et Kehra võiks jätkata gümnaasiumina.
„Kui läksin 1999. aastal tööle Haljala gümnaasiumisse, nähti, et see läheb peagi üle põhikooliks. Ka maakonna arengukavasse oli nii kavandatud, sest riigieksamite tulemused olid ääretult kehvad. Umbes kolme-nelja aasta pärast enam gümnaasiumiosa sulgemisest ei räägitud, pigem vastupidi: olime vahepeal isegi nii uljad, et ei andnud enam oma parimaid õpilasi Rakverre, vaid lubasime hoopis Rakvere parimad endale võtta. Kui 2010. aastal Haljalast ära tulin, olime maakonnas täiesti arvestatav gümnaasium, riigieksamite tulemustelt Rocca al Mare kooliga võrdsed, 34.-35. kohal. Nüüd kahjuks jätkab Haljalas ikkagi vaid põhikool.“
Samas on ka Anija vallavolikogus kõlanud arvamusi, et kui lapsi ei ole, pole gümnaasiumi mõtet vägisi hoida.
„Keskmiselt tuleb igal aastal meie esimesse klassi 60 last. Heast koolist ükski laps ära ei lähe, võibolla tuleb isegi juurde. Kui neist kuuekümnest tuleks 60 protsenti pärast põhikooli gümnaasiumisse, tähendab see igal aastal 36-40 last ning gümnaasiumiosas oleks kokku 100-120 last. See on täiesti normaalne gümnaasium.
Kehra kooli missioonina on kirja pandud, et siin oleks tugev Harjumaa kool. Mina arvan, et piisab, kui oleme Anija valla lastele parim kool. Siis nad ei lähe siit ära. Selleni jõudmine võtab aega, kooli tegemistega on vaja kannatust, rahu ja usku. Kõik algab õpetajate positiivsusest ja töörõõmust, siis jõuab see lasteni ja teisteni.
Kui kooli tahetakse hoida, võiks ka volikogu anda piirkonnale usku gümnaasiumi säilimisse. See mõjub kogu piirkonnale. Näiteks Haljalas hakkas levima valla sõnum, et kool pole piisavalt hea ning kooli juhtimine toimus valla tasandil puhtalt Exceli tabeli põhjal. Ei saadud aru, mida tähendab gümnaasium küla jaoks. Juttu gümnaasiumi asemel tugeva põhikooli tegemisest võib rääkida kodus kassile, see pole tõsiseltvõetav. Õpetajad, kes ammutavad vaimsust just gümnaasiumis õpetades, kaotavad gümnaasiumiosa sulgemisega koormust ja lähevad ära ning juba põhikooli ajal hakkavad ära minema lapsed, kes tahavad edasi õppida gümnaasiumis.
Samas on selge, et gümnaasiumi saab alles hoida üksnes siis, kui oma valla lapsed siit ära ei lähe. Gümnaasiumiosas peaks olema vähemalt 75 õpilast.“
Mida arvate seisukohast, et gümnaasiumi säilitamiseks on vaja koolile spetsiaalset õppesuunda?
„Arvan vastupidi: siin peab olema hea põhjaga kool, kus kõik on tasakaalus. Võimalus on pakkuda palju erinevaid valikkursusi, kuhu saame kutsuda oma vilistlasi või lapsevanemaid või kaasata näiteks tehast. Arvan, et meil on Kehras selleks inimesi küll, neile tuleb lihtsalt seda võimalust pakkuda.“
Ütlesite, et koolielus ei sünni muutused üleöö. Millal on oodata Teie töö esimesi vilju?
„Ehk kahe aasta pärast. Praeguses üheksandas klassis on 27 õpilast, nii et järgmisel õppeaastal ei tule gümnaasiumisse ilmselt senisest rohkem lapsi. Kuid praeguses kaheksandas klassis on 50 õpilast ning kui neist jätkab meie gümnaasiumis 25, siis on see hea, kui 30, on väga hea. Teine hea märk on, kui saame peatada selle, et meilt ei läheks põhikoolilapsed enam ära teistesse koolidesse.“
