ANTS RAAVA,
Aegviidu loomaarst
Kassikontsert tähendab ootamatut, valju, kräunuvat või ulguvat heli. Täpselt sellist, mida teevad kaks emase pärast maid jagavat kõutsi. Ma arvan, et enamik inimesi on seda varakevadel kuulnud, alguses isegi taipamata, et sellist häält teevad kassid. Helilise tausta lisandväärtus on reeglina võitlejate lõhki rebitud ninad-kõrvad ning mõne emase kiisu koju kahe kuu pärast sündivad kassipojad. Kui kassiomanik pole huvitatud lisandväärtusest, siis tasub mõelda steriliseerimisele või kastreerimisele.
Kõigepealt sõnaseletus. Kastreerimine või steriliseerimine tavamõistes tähendab kirurgilist sekkumist, mille tulemusena loom, olgu ta isane või emane, ei saa enam mitte kunagi järglasi. See on ka selle protseduuri põhiline probleem. Tulemus on pöördumatu.
Juhul, kui sa loomaomanikuna oled otsustanud, et ei soovi oma kassile poegi, siis on see tõhusaim viis üllatuste vältimiseks.
Kassidel võib jooksuaeg olla iga kahe kuu tagant ning kuna looduse poolt on ette nähtud ning hormoonid nõuavad tiinestumist, siis võivad ka toakassid korraldada häälekaid kontserte vahel isegi kahe nädalase vahega. Olen näinud mõnda heasoovlikku, kuid suhteliselt vaevatud kassiomanikku, kes lihtsalt ei oskagi öelda, millal oli viimane jooksuaeg. Sest see tundub olevat pidev ning sama pidev on ka jooksuajaga kaasnev häälekus.
Tiinuse ära hoidmiseks võib kassile anda jooksuaega edasi lükkavat tabletti või tubase kassi puhul mitte anda talle võimalust kõutsiga kohtumiseks. Tablettide andmisega võib kaasneda suurenenud piimanäärme kasvajate risk kassi teises elupooles. Ning isase kassiga kohtumise vältimiseks peate olema pika aja jooksul võrdlemisi tähelepanelik. Näitena lugu, kuidas ühe inimese 14aastane kass, kes polnud väidetavalt kunagi poeginud, pääses kolmveerand tunniks vabadusse. Tulemuseks oli kaks ülemõõdulist kassipoega ja suured poegimisprobleemid.
Emaste kasside iseloomu ja käitumist operatsioon minu kogemuste järgi ei muuda. Tänapäevaste anesteesia meetodite ja valuvaigistite kasutamisel ei tunne nad ka operatsiooni ajal ja operatsioonijärgselt valu. Põhilist probleemi tekitab operatsioonijärgse vesti kandmine, kuid 4-5 päeva pärast võib selle seljast võtta.
Isaste kassidega on lugu veel lihtsam. Mingi aja jooksul pärast kastreerimist lõppeb perenaiste rõõmuks kodu ümbruses uriini piserdamine. Kõutsi piss ei lõhna hästi. Tegelikkust kirjeldav sõna on, et kõutsi piss lehkab. Kastreeritud kass kakleb vähem ning suure tõenäosusega hoiab omanik tulevikus kokku mõne kaklushaavast tekkinud abstsessi ravi arvelt.
Tähelepanuta ei saa jätta ka FIV-i ehk kassi aidsi ehk kasside immuunpuudulikkuse viiruse leviku vähenemist. FIV levib enamasti kasside omavaheliste kaklustega ning selle tulemusel ning immuunsüsteemi nõrgenemise tõttu võivad nakatunud loomad lihtsalt üles korjata erinevaid nakkusi. Isased kassid muutuvad reeglina pärast kastreerimist ka rahulikumaks ja sõbralikumaks.
Negatiivse poolena tuuakse välja võimalikku kaalu tõusu. Pärast operatsiooni väheneb kasside energiatarve umbes 20 protsenti, aga isu väheneda küll ei pruugi. Lahendus peitub kahes komponendis. Toidus ja omanikus. Soovi korral saab igast lemmikloomapoest osta steriliseeritud kassidele mõeldud toitu ning kuna toitu panevad kaussi omaniku käed, siis saab tema otsustada ka koguse üle. Kirjanduse järgi on steriliseeritud loomadel ka steriliseerimata loomadega võrreldes pisut suurenenud põie ja kuseteede haiguste risk. Praktikas pole ma sellest väga aru saanud.
Mõni sõna ka linnalegendidest. Esiteks see, et kass peaks ühe pesakonna nii-öelda tervise pärast poegima. Tegelikkus on see, et kui teha operatsioon ära looma varases eas, 5- 6 kuu vanuses, varjupaikades ka varem, on operatsioonist taastumine lihtsam ning võimalikke tüsistusi vähem. Kass ei pea saama ühte pesakonda poegi, et pärast steriliseerimist õnnelikult edasi elada. Kass elab õnnelikult ennekõike siis, kui tal on tore ja armastav pere ning sobiv kodu, kus ta saab mõnusalt magada, natuke ronida ja natuke mängida.