Kas tunned, et oled kaasatud valla elu otsuste tegemisse? Kas Sinu häält võetakse kuulda? Kas kodanik saab muuta valla elu paremaks? Kas rahva teenijad peavad aru andma kodanike ees, kui kodanikud seda tahavad?
Oleme viimasel ajal järjest rohkem kuulnud väljendeid „riik ei teinud seda“ ja „riik ei ole hooliv“ ja „riik ei arvesta meiega“ ja „riik on jätnud meid unarusse“, „riik ei suhtle meiega“.
Kes või mis on siis see „riik“? Need oleme eelkõige meie ise ehk kodanikud. Rahvas, kui soovite.
Meie põhiseadus ütleb: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.“ Aga see tähendab ainult ühte, rahvas peab teostama riigivõimu mitte ainult iga nelja aasta tagant valimas käies, vaid ka pidevalt nende nelja aasta sees. Ainult sellisel juhul saame ütelda, et oleme aktiivsed kodanikud, keda huvitab, kuidas elu meie ümber käib. Peame ise tahtma omalt poolt teha kõikvõimaliku, et võim ei unustaks, kelle teenistuses ta on.
Igal Eesti kodanikul peab olema õigus olla kuulatud ja arvestatud. Olen seisukohal, et peab olema võimalus algatada seaduse või omavalitsuse õigusakti muudatus ilma igasuguste takistusteta.
Taoliste algatuste kohta võib tuua näiteid Soomest. Kui esitatakse parlamendile rahvaalgatus, millel on 50 000 allkirja, siis valitsus peab selle automaatselt võtma menetlusse ja panema pikema viivituseta hääletusele. Mõelge, mis suhtarv peab olema see Eestis, kus elab viis korda vähem inimesi kui Soomes?
Kodanikkond peab senisest jõulisemalt osalema nii riigi kui ka kohalikes poliitilistes otsustusprotsessides. Peame taotlema riigikogult rahvale – kõrgeima võimu kandjaile – õigust algatada üleriigilisi või kohalikke referendumeid. Elanike võimalused seadusloomes osalemiseks peavad oluliselt paranema. Eestis on vaja rakendada otsedemokraatia ning juurutada kogukondliku ühiskonnakorralduse vorm.
Kahjuks on täna olukord selline, et riigikogu enamus ega ka valitsus otsedemokraatia rakendamist ei toeta. Aga kelle teenistuses nad siis on?
Me ei saa rääkida kõrgeima võimu teostamisest, kui rahvahääletusele pandavate küsimuste ring on piiratud ja selle korraldamise otsustab riigikogu ehk siis parteid. Kehtiv põhiseadus on liialt riigikogukeskne ning kõrgeima võimu kandjat – rahvast – ei ole riigivõimu teostamisel piisavalt usaldatud.
Iseseisva Eesti otsedemokraatias oli nii rahvahääletus kui rahvaalgatus enne 1940. aastat kehtinud põhiseadustes. Asutava Kogu 1920. aastal vastu võetud põhiseadus andis rahvale laialdased volitused, lisaks riigikogu valimistele ja rahvahääletusele sätestati ka rahvaalgatus.
Miks pole sellist seadust siiani vastu võetud juba enam kui kaks aastakümmet taas iseseisvana tegutsenud Eesti vabariigis? Miks ei lubata rahvast otsuste tegemise juurde? Kes on need kes seisavad selle vastu? Kelle teenistuses nad on?
Olen veendunud, et rahva teenistuses olevad isikud peavad inimestele regulaarselt oma tegudest, aga ka tegemata jätmistest aru andma, ainult nii tekib kõrgeima võimu kandjal võimalus näha, kuidas teda tegelikult teenitakse.
Ainult meie Eesti vabariigi, aga ka oma valla-linna kodanikena ja mitte keegi muu, saame seda olukorda muuta. Kas oled selleks valmis?
