Helkur võib päästa elu!

1960

Kaisa Kajo, Anija, Aegviidu ja Raasiku piirkonnapolitseinik

Taas on kätte jõudnud pikad ja pimedad sügisõhtud, mil suur osa inimestest peab paratamatult väljas liikuma ka pimedal ajal. Kahjuks sagenevad igal sügisel ka liiklusõnnetused.
Kui jalakäija näeb lähenevat autot pimedas hästi, siis autojuht märkab tee ääres ilma helkurita jalakäijat alles 30-40 meetri kauguselt, mis võib otsasõidu vältimiseks olla liiga hilja. Vihmase ilmaga, kui nähtavust halvendavad vihm ja autotulede peegeldumine märjalt asfaldilt, võib see vahemaa olla veel oluliselt väiksem.
Eriti ohtlik olukord tekib jalakäijale siis, kui talle lähenevad autod mõlemalt poolt. Kahe teineteisele läheneva auto tulede vihus jääb helkurita jalakäija autojuhtidele sisuliselt märkamatuks, samas hoiavad mõlemad autojuhid teineteisest ohutuks möödumiseks rohkem paremale, ohustades sellega veel enam teepeenral kõndivat jalakäijat.
Tavapärasel maanteekiirusel 90 km/h liikuva auto peatumisteekond kuival teekattel on umbes 70 meetrit. Märjal või lumisel teel on see märgatavalt pikem. Korraliku helkuriga jalakäija on auto lähitulede valgusvihus märgatav vähemalt 130-150 meetri kauguselt, kaugtulede valgusvihus vähemalt 300 meetri kauguselt. See jätab autojuhile piisavalt aega, et reageerida ja mööduda jalakäijast ohutult. Jalakäija nähtavust aitab suurendada ka hele riietus, seda eriti ilma lumeta musta asfaldi taustal.
Mitte vähem oluline kui helkuri kandmine on see, kuidas helkurit kanda. Helkurist ei ole kasu, kui ta välja ei paista. Paljudel naisterahvastel näiteks on helkur käekoti õlarihma küljes ning kotti õlal kandes varjab käsi helkuri täielikult. Ei ole ka harvad juhtumid, kui helkur on lihtsalt taskusse ununenud.
Kuna jalakäija peab kõnnitee puudumisel kõndima vasakul pool teed, tuleb helkur kinnitada riiete külge sõiduteepoolsele ehk paremale küljele nii, et see oleks nähtav igast suunast. Helkur peab jääma rippuma umbes põlve kõrgusele, kuna samal kõrgusel asetsevad ka sõidukite tuled.
Enne helkuri riiete külge riputamist tasub üle vaadata, milline helkur välja paistab. Kui helkurit on juba pikemat aega kasutatud, võib selle pind olla kulunud või määrdunud ning tema valgustpeegeldav toime seeläbi märgatavalt vähenenud. Sellisel juhul tuleks helkur igal juhul uue vastu välja vahetada.
Laste puhul tasub eelistada riiete külge õmmeldud helkurribasid, kuna mängides ja joostes võib nööri küljes rippuv helkur kergesti ära kaduda. Samas tuleb ka riiete küljes olevate helkurribade puhul nende seisukorda aeg-ajalt hinnata.
Lisaks jalakäijale peab end pimedal ajal nähtavaks tegema ka jalgrattur. Vastavalt liiklusseadusele peavad jalgrattal olema ees valge ja taga punane helkur ning vähemalt ühe ratta kummalgi poolel kollane helkur. Pimedal ajal peavad jalgrattal lisaks olema ees valge ja taga punane tuli.
Oluliselt suurendab jalgratturi nähtavust ja turvalisust nii valgel kui pimedal ajal helkurvest või helkurjope. Eriti laste puhul, kes liiklevad pimedal ajal üksinda jalgrattaga. Loomulikult ei tohi unustada kiivrit, mis alla 16aastasele jalgratturile on kohustuslik, kuid mida võiksid kanda ka täiskasvanud.
Helkuri kandmine on jalakäijale kohustuslik nii valgustatud kui valgustamata teel, nii kõnniteel kui sõiduteel. Helkurita pimedal ajal liikumine ja tuledeta jalgratta juhtimine on väärteona karistatavad ning politsei kontrollib nende nõuete täitmist. Helkurita jalakäijale ja tuledeta jalgratturile on võimalik määrata rahatrahvi kuni 40 eurot. Kui jalakäija või jalgrattur on aga joobes või on oma käitumisega põhjustanud liiklusohu, võib trahvisumma olla kuni 400 eurot.
Seejuures võiks aga meeles pidada, et helkurit ei ole vaja mitte politseile näitamiseks, vaid enda ohutuse tagamiseks, kuna helkur võib päästa elu.