KAJAR LEMBER, Riigikogu liige, SDE
Meie päästeteenistust on tänaseks reformitud kogu taasiseseisvuse aja ja tundub, et lõppu pole ikka näha. Seetõttu ei kipu ka mina uskuma ministri võidukat hüüdu sellest, et ümberkorraldused jõuavad täna lõpule. Tema hinnangul võidab üheksa päästekomando sulgemisest enamus Eesti elanikest ja kuna elupäästevõimekus hoopis suurenevat, siis justkui olekski kõik hästi.
Teisisõnu võivad Palamuse, Võnnu, Emmaste, Puka, Puhja, Saku, Võsu, Kanepi ja Leisi kandi inimesed rahulikult magada – minister isiklikult kinnitas, et nende elud saavad edaspidi päästetud. Tema sõnum oli – varem oli teie kodukomandos valves kaks päästjat, kes ei tohigi elupäästega tegeleda, siis nüüd on asjad kontrolli all, kuna kaugemal asuvas komandos on mehi kolm või enam. „Maakad – mida te torisete, aeg on hoopis rõõmustamiseks!“
Vallajuhid, kel on tegelikust olukorrast tõene pilt, ei jaga aga kuidagi Isamaa ja Res Publica Liidu ministri arusaamu. Nende hinnangul pikeneb edaspidi oluliselt õnnetuspaigale kohalejõudmise aeg, mis selgelt vähendab turvalisust.
Mina usun kohalikke olusid tundvaid inimesi, mitte ei lähtu exeli tabeli venitamise oskusest ega kaugvaatest tulenevatest otsustest.
Äsja toimunu omab ka teist negatiivset külge. Nimelt kaotasid oma kodukohas töö parimas tööeas inimesed. Ühtpidi on see teema tõepoolest seotud eeskätt regionaal- ja tööhõivepoliitikaga, kuid meie väikeses riigis peaksime suutma muudatuste kõiki aspekte koos vaadata.
Otsustajad tõid komandode sulgemise põhjuseks kokkuhoiu. Kindlasti on see samm kaotuseks kohalikele eelarvetele, sest paratamatult vähenevad maksulaekumised. Äärmiselt kaheldav on ka positiivne mõju riigi kogubilansile. Isegi kui paljuräägitud vabatahtlikud komandod õnnestub tööle saada, tähendab see valdadele täiendavaid kulutusi, sest riik panustab nende loomisse ebapiisavalt.
Vabatahtlike komandode tööle aitamiseks oleks pidanud ette nägema nii ressursse kui aega, mida aga kumbagi pole. Seega – vabatahtlikud komandod ei teki kuidagi käsukorras ja päevapealt.
Päästeala töötajate ametiühing soovis korraldada suletavate komandode austusürituse – iga komando isikkoosseis ja päästetehnika oma vana komando juures üles rivistada, päästetehnika alarmid korraks sisse lülitada ja teha mälestuseks fotosid. Päästeamet keelas aga päästetehnika ja varustuse sellistel eesmärkidel kasutamise ära!
Olen veendunud, et tänasesse etappi jõudnud reform tehti põhjaliku analüüsita ja vettpidavate põhjendusteta. Maakomandode sulgemine on järjekordne hoop meie regionaalarengule ning maaelu jätkusuutlikkusele. Maapiirkondade elanikud ootavad samuti, et neil on oma riigi kodanikena ja maksumaksjatena võimalus saada arstiabi, viia laps kooli, saada õnnetuste puhul abi politseilt või tuletõrjelt.
Seekord summutati debatt väitega, et 90 protsendil elanikest miski väidetavalt paraneb.
