Karm reaalsus on kohal

746
SIIM KIISLER, regionaalminister
SIIM KIISLER, regionaalminister

Eelmise aasta mais kirjutasin, et on aeg hakata kokku hoidma, kuna riigi tulude laekumine on oluliselt alanenud. Meie maksusüsteemis jõuavad sellised muutused omavalitsusteni umbes aastase viitega, nii et tollal oli valdadel ja linnadel veel võimalik teha läbimõeldud otsuseid tulevikuraskuste ennetamiseks.

Nüüdseks on karm reaalsus kohal ja maksutulude alanemine kajastub ka omavalitsuste tulubaasi kukkumises. Paljud omavalitsused on oma eel­arveid koostades olnud riigist konservatiivsemad, mis annab veel natuke manööverdamisruumi. Lihtne ei ole aga ei neil, kes headel aastatel kõikvõimalikke populistlikke kulutusi harjusid tegema, ega neil, kel töökohtade äkilise kadumise tõttu tulubaas kokku on kuivanud.

Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt on kolme kuu andmetele tuginedes vaid 3% tulude langusest seotud maksumuudatustega, omavalitsustele laekuv tulumaks aga väheneb sel aastal oodatavalt kokku 10%. Seega on languse peamiseks põhjuseks sissetulekute ja eelkõige maksumaksjate arvu vähenemine.

Olukorra kiire halvenemine on juba praegu statistikast näha. Kolme kuuga, eelmise aasta detsembrist veebruarini, on 13 omavalitsust kaotanud rohkem kui 10% maksumaksjaist. See on väga suur töötuse kasv, mis tähendab omavalitsuse tuludele olulist lööki.

Standardnäiteks kujunenud, Eesti väikseimas, 96 elanikuga Piirissaare vallas on maksumaksjate arv langenud 18,2% võrra ning tulumaksu laekumine tervelt 22,4%. Napilt alla tuhande elanikuga Mõisakülas aga on märtsis tulumaksu laekunud tervelt 19,9% vähem kui jaanuaris. Neist 13 kohalikust omavalitsusest, kus maksumaksjate arv on langenud vähemalt kümnendiku, on muide 12 alla 2000 elanikuga.

Kõige suuremas rahalises ohus on väikesed omavalitsused, mis tuginevad vaid mõne üksiku kohaliku ettevõtte edukusele. Kui mõnel neist tööandjatest halvasti läheb, on ka vald pankrotis. Väga väikeseid ehk alla 1000 elanikuga omavalitsusi on Eestis aprilli alguse seisuga 40.

Ka on hädas need, kes headel aegadel üle investeerisid. Ehkki investeeringud tehti enamasti eurorahade eest, tuleb neid hooneid nüüd kütta ja hooldada, mis on suur kulu.

Mõned ütlevad, et põhiküsimus on omavalitsuste väike tulubaas. Kui riik annaks kohalikele omavalitsustele rohkem raha, laheneksid finantshädad ja ei oleks ka mingit haldusreformi vaja, sest kõik töötaks niigi. Selle lähenemise probleem on, et riigi ja omavalitsuste rahakott on nabanööri pidi seotud – kui kasvab üks, kahaneb teine. Ei ole mingit müstilist riiki, kellelt saab alati võtta. Jagatavat raha on täpselt nii palju, kui me kõik omaenda tuludest maksudeks maksame!

Teine, realistlikum võimalus on püüda olemasolevate vahendite raames paremini toime tulla. See tähendab suuremaid, tugevamaid omavalitsusi. Eksperdid on hinnanud, et kõigi ülesannete kvaliteetseks täitmiseks peaks omavalitsuses töötama vähemalt 13 spetsialisti, tegelikult on nii aga vähem kui pooltes 227-st. Lisaks inimestele on omavalitsuse toimimiseks oluline ka rahaline võimekus. Väikeste valdade investeeringusuutlikkus on nii madal, et sellest piisab vaid euroraha taotlemise omafinantseeringuks.

Eelmisel aastal kokku hoidmisest rääkides ei pidanud ma silmas ainult raha säästmist, vaid ka selgade kokkupanemist, et keerulised ajad tugevamana üle elada.

Vajadus haldusreformi järele saab alguse paljude omavalitsuste madalast majanduslikust võimekusest, praegune kriis toob selle valusa tõe teravalt esile.