Kaunist lapsepõlvest mäletan, et elu tundus nii päikeseline ja muretu. Olid ju isa ja ema, õde ja vend. Oli naabri Raivo, kellega sai mängida ja tema vanaema, kellelt sai võileiba alatasa küsitud ja Raivo vanaisa, kellel olid alati piparmündikommid. Need maitsesid väga. Oli ka naabri Arve, kes oli tumm, aga ka temaga sai räägitud ja temal olid kilumannergus suhkrutükid.
Nüüd puhkavad Kuusalu surnuaias isa, naabri Arve, Raivo vanaisa ja nüüdseks ka vanaema. Minu ema on eluaastaid aukartustäratavalt kogunud. Ja meie Raivoga oleme juba vist küpses eas.
Kui emal oli esimene leseaasta, siis kevadel palus ta, et külvaksin käsitsi odraseemne põllule. Põllu äärde jõudes ütles ta, et isa pani alati enne seemne külvamist käed kokku ja palvetas, et Taevane Isa laseks viljal kasvada. Ema palus, et ka mina nii teeks. See tähendas ju, et isa usaldas Jumalat.
Jõulud on meie rahva jaoks tähtsad pühad. Jõulud jõuavad pea kõikidesse kodudesse. Selle väliseks märgiks on jõulupuu. Jõuludest jõuab inimeste ellu palju rõõmu, püha elujõudu. Jõulud kutsuvad meidki, inimesi, rõõmule ja rahule. Rõõm ja rahu on need, mis toetuvad samale vundamendile, milleks on veendumus: Issand on lähedal!
Issand on meile lähedal minevikust, kus ta astus inimeste keskele väikese lapsena Maarja süles ja tulevikust, kus ta saabub taas taeva pilvedel. Aga ta on meile ligidal ka olevikus. Jõulupühades.
Jõulurõõm on nii suur, et selle sära valgustab meid mitte ainult kirikutes, vaid ka kodudes ja tänavatel, kõikjal. See ulatub lausa paikadesse, millel ei ole jõuluevangeeliumiga midagi ühist. Vaadakem äride aknaid. Jõulude ajal on palju rõõmsaid kohtumisi. Istutakse ühises peolauas. Kodupesast välja lennanud lapsed tulevad pühadeks oma vanematele külla. Saadakse ja tehakse kingitusi. See kõik toob inimeste ellu palju rõõmu.
Me teame, et käsu korras ei saa kedagi sundida rõõmustama. Aga inimene ei suuda olla lõpmatult morn ja tusane, ta vajab rõõmu.
Ka kutse pihile ja meeleparandusele tähendab inimeste kutsumist rõõmu juurde.
Ristiinimese, kristlase rõõm on igaviku rõõmu peegeldus ajas, ka tänases päevas.
Põhitooniks kristlasele on rõõm ja palvele tänu. Keegi mõttetark on öelnud, et rõõm on tänulikkuse kõige lihtsam vorm.
Armastajad tahavad olla koos ja on rõõmsad, kui nad teineteist näevad.
Meid kutsutakse üles olema ka leebed. On miskit, mis on kõrgemal õigusest. Meie kirjalõigus on selleks leebus.
Kui Jumal kohtleks meid, nagu on õige, siis läheksime kõik hukka. Jumal on meiega aga leebe. Ka meie oleme kohustatud kaasinimest kohtlema samuti, nagu Jumal kohtleb meid.
Ja veel öeldakse meile: Ärge muretsege ühtigi! Mure saaks valitsema ainult eeldusel, et Issand ei ole lähedal, et Jumal ei ole jõululapses saanud inimeseks, et patte andeks ei anta, et surm ei ole võidetud vaenlane, et Jeesus ei ole tagasi tulemas.
Meie palvete juurde kuulugu ka tänu. Selline on vast Jumala tahtmine.
Kristlaste kaks tähtsat tõde on rõõm ja rahu. Osasaamine Jumala rahust võimaldabki meil olla ikka rõõmus.
Jumala rahu on meie juures nagu turvamees. Tema hoolitseb, et miski ei pääseks meie meeli ja mõtteid häirima.
Soovin, et jõulupühad oleksid meie inimestele rõõmu- ja rahupühad ja olgu seda rõõmu ja rahu ka eelseisvas uues aastas, kui oleme pikameelsed ja leebed kaasinimestega.
