Jõu­lud kau­niks ea­ka­te­le ja puue­te­ga ini­mes­te­le

34
RIINA SOLMAN.

RIINA SOLMAN,
rah­vas­ti­ku­mi­nis­ter

Sel aas­tal tu­le­vad jõu­lud tei­si­ti. Mõ­nes­ki sü­da­mes on veel kü­be­ke loo­tust, et ko­roo­na­vii­rus taan­dub ja saa­me is­tu­da ühi­se jõu­lu­laua ää­res koos ema­de-isa­de, va­na­va­ne­ma­te ja teis­te lä­he­das­te­ga. Tõe­näo­li­sem on siis­ki, et ühi­ne õh­tu­söök va­ne­ma­te ja va­na­va­ne­ma­te­ga asen­dub skai­bi­vest­lu­se või te­le­fo­ni­kõ­ne­ga, jõu­lu­va­na ase­mel ko­pu­tab uk­se­le kin­gi­pa­ki­ga pos­ti­kul­ler. Aga ise­gi see on pal­ju pa­rem kui ol­la pä­ris ük­si, ka hin­ge­li­selt – tun­des end ük­sil­da­se­na.

Kui­das peak­sid hak­ka­ma saa­ma ea­kad ja puu­de­ga ini­me­sed, kel po­le lä­he­da­si? Ing­lis­maa ees­ku­jul sai Ees­tis teoks ea­ka­te­le ja eri­va­ja­dus­te­ga ini­mes­te­le mõel­dud al­ga­tus, Abi­ta­ja ta­su­ta te­le­fo­ni­liin, mis viib kok­ku ük­sil­da­se abi­va­ja­ja ja va­ba­taht­li­ku, kes tal­le iga nä­dal tund-pool­teist te­le­fo­ni teel selt­si pa­kub.

Abi­ta­ja on võt­nud en­da kan­da to­re­da ka­su­tüt­re- või po­ja rol­li. Li­gi viie kuu jook­sul on sa­da­kond ük­sil­dast Ees­ti ini­mest leid­nud te­le­fo­ni­sõb­ra, kel­le­ga ja­ga­da rõõ­me ja mu­re­sid, kur­ta hal­va il­ma või ja­la­va­lu üle, kü­si­da nõu. Ilm­selt on see kõ­ne pal­ju­de jaoks nä­da­la suu­rim sünd­mus, mis an­nab jõu­du eda­si min­na ja pil­ve ta­ga päi­kest nä­ha.

Pä­ris oma pe­re liik­meks need he­lis­ta­jad ku­na­gi ei saa. Nad jää­vad kõ­ne­le vas­ta­ja jaoks ni­me ja va­nu­se­ta – kon­fi­dent­siaal­sust tu­leb hoi­da en­ne­kõi­ke abi­va­ja­ja­te enes­te tur­va­li­su­se hu­vi­des. Kõ­ne hea­taht­li­ku abis­ta­ja­ga ei ole küll täie­li­kult võr­rel­dav sel­le­ga, kui he­lis­tab oma tü­tar, poeg või lap­se­laps, aga siis­ki pal­ju pa­rem, kui tead­mi­ne, et päe­vi täi­dab­ki vaid ük­sin­dus ja tüh­jus.

Pro­jek­ti eest­ve­da­jad on võt­nud en­da­le ühi­se ees­mär­gi, et säi­liks ea­ka­te ja eri­va­ja­dus­te­ga ini­mes­te elu­rõõm, uu­dis­hi­mu ja ak­tiiv­ne el­lu­suh­tu­mi­ne, kõik ini­me­sed tun­nek­sid end ühis­kon­nas olu­li­se ja kaa­sa­tu­na.

See tä­nu­väärt et­te­võt­mi­ne va­jab kind­las­ti jät­ka­mist ja suu­re­mat kõ­la­pin­da. Ük­si ela­va­te 65aas­tas­te ja va­ne­ma­te ini­mes­te arv ja osa­täht­sus on sta­tis­ti­kaa­me­ti sot­siaa­luu­rin­gu and­me­tel vii­ma­sel ajal Ees­tis jär­sult suu­re­ne­nud. Ük­si elab vei­di üle 40 prot­sen­di kõi­gist 65aas­tas­test ja va­ne­ma­test.  Se­da on olu­li­selt roh­kem, kui pal­ju­des Eu­roo­pa rii­ki­des, kus ko­ha­ti on en­di­selt tra­dit­sioon ela­da põlv­kon­ni­ti ühe ka­tu­se all. Ees­tis se­le­ta­vad ük­sin­da ela­va­te ea­ka­te ar­vu suu­re­ne­mist eluea pi­ke­ne­mi­ne ja nais­te 8-9 aas­tat pi­kem kesk­mi­ne elui­ga. Li­saks ka see, et Ees­ti noo­red pe­red ee­lis­ta­vad ena­mas­ti ela­da pi­gem ka­si­na­malt, aga omaet­te, kui et ja­ga­da suu­re­mat pin­da oma va­ne­ma­te või/ja va­na­va­ne­ma­te­ga.

Jõu­lud on ju mär­ka­mi­se ja rõõ­mu ja­ga­mi­se aeg. Loo­dan, et lei­dub  ai­na enam va­ba­taht­lik­ke, kes saa­vad Abi­ta­ja te­le­fo­ni­le kaa­sa­löö­mist pak­ku­da. Kui se­da lu­gu loeb kee­gi, kes tun­neb end ük­sil­da­selt, eri­ti prae­gu­sel ad­ven­dia­jal, he­lis­ta­ge jul­gelt Abi­ta­ja suht­lus­lii­ni te­le­fo­nil 650 0650.

Jõu­luoo­tu­ses ai­tab ük­sil­dust väl­ti­da ka see, kui he­lis­ta­me või lä­he­me poe­ta­me ea­ka­le su­gu­la­se­le või naab­ri­nai­se­le üle uk­se ko­ti­ke­se värs­kelt küp­se­ta­tud pi­par­koo­ki­de­ga. Pi­par­koo­gi­lõhn ja hin­ge­soo­jus võib osu­tu­da tei­ne­kord tõ­hu­sa­maks ra­vi­miks kui ars­ti­ro­hi. Eri­ti sel aas­tal on sel­list mee­les­pi­da­mist ja hin­ge­soo­just vä­ga va­ja meie va­ne­ma­te­le, va­na­va­ne­ma­te­le, ea­ka­te­le su­gu­las­te­le ja naab­ri­te­le. Me kõik ole­me ku­na­gi elu­kaa­re lõ­pus ning oleks ju ke­na, kui ka meid siis en­di­selt mee­les pee­tak­se. Hoo­li­me oma ea­ka­test nii, na­gu soo­vi­me, et tu­le­vi­kus meist hoo­li­tak­se.