RIINA SOLMAN,
rahvastikuminister
Sel aastal tulevad jõulud teisiti. Mõneski südames on veel kübeke lootust, et koroonaviirus taandub ja saame istuda ühise jõululaua ääres koos emade-isade, vanavanemate ja teiste lähedastega. Tõenäolisem on siiski, et ühine õhtusöök vanemate ja vanavanematega asendub skaibivestluse või telefonikõnega, jõuluvana asemel koputab uksele kingipakiga postikuller. Aga isegi see on palju parem kui olla päris üksi, ka hingeliselt – tundes end üksildasena.
Kuidas peaksid hakkama saama eakad ja puudega inimesed, kel pole lähedasi? Inglismaa eeskujul sai Eestis teoks eakatele ja erivajadustega inimestele mõeldud algatus, Abitaja tasuta telefoniliin, mis viib kokku üksildase abivajaja ja vabatahtliku, kes talle iga nädal tund-poolteist telefoni teel seltsi pakub.
Abitaja on võtnud enda kanda toreda kasutütre- või poja rolli. Ligi viie kuu jooksul on sadakond üksildast Eesti inimest leidnud telefonisõbra, kellega jagada rõõme ja muresid, kurta halva ilma või jalavalu üle, küsida nõu. Ilmselt on see kõne paljude jaoks nädala suurim sündmus, mis annab jõudu edasi minna ja pilve taga päikest näha.
Päris oma pere liikmeks need helistajad kunagi ei saa. Nad jäävad kõnele vastaja jaoks nime ja vanuseta – konfidentsiaalsust tuleb hoida ennekõike abivajajate eneste turvalisuse huvides. Kõne heatahtliku abistajaga ei ole küll täielikult võrreldav sellega, kui helistab oma tütar, poeg või lapselaps, aga siiski palju parem, kui teadmine, et päevi täidabki vaid üksindus ja tühjus.
Projekti eestvedajad on võtnud endale ühise eesmärgi, et säiliks eakate ja erivajadustega inimeste elurõõm, uudishimu ja aktiivne ellusuhtumine, kõik inimesed tunneksid end ühiskonnas olulise ja kaasatuna.
See tänuväärt ettevõtmine vajab kindlasti jätkamist ja suuremat kõlapinda. Üksi elavate 65aastaste ja vanemate inimeste arv ja osatähtsus on statistikaameti sotsiaaluuringu andmetel viimasel ajal Eestis järsult suurenenud. Üksi elab veidi üle 40 protsendi kõigist 65aastastest ja vanematest. Seda on oluliselt rohkem, kui paljudes Euroopa riikides, kus kohati on endiselt traditsioon elada põlvkonniti ühe katuse all. Eestis seletavad üksinda elavate eakate arvu suurenemist eluea pikenemine ja naiste 8-9 aastat pikem keskmine eluiga. Lisaks ka see, et Eesti noored pered eelistavad enamasti elada pigem kasinamalt, aga omaette, kui et jagada suuremat pinda oma vanemate või/ja vanavanematega.
Jõulud on ju märkamise ja rõõmu jagamise aeg. Loodan, et leidub aina enam vabatahtlikke, kes saavad Abitaja telefonile kaasalöömist pakkuda. Kui seda lugu loeb keegi, kes tunneb end üksildaselt, eriti praegusel advendiajal, helistage julgelt Abitaja suhtlusliini telefonil 650 0650.
Jõuluootuses aitab üksildust vältida ka see, kui helistame või läheme poetame eakale sugulasele või naabrinaisele üle ukse kotikese värskelt küpsetatud piparkookidega. Piparkoogilõhn ja hingesoojus võib osutuda teinekord tõhusamaks ravimiks kui arstirohi. Eriti sel aastal on sellist meelespidamist ja hingesoojust väga vaja meie vanematele, vanavanematele, eakatele sugulastele ja naabritele. Me kõik oleme kunagi elukaare lõpus ning oleks ju kena, kui ka meid siis endiselt meeles peetakse. Hoolime oma eakatest nii, nagu soovime, et tulevikus meist hoolitakse.