TRIIN LUMI, MTÜ SEB Heategevusfond tegevjuht
Lapsevanemana on minu roll mõelda aastate peale ette ja toetada lapse suurekssaamist – innustada käima ja rääkima õppimist, teha selgeks esimesed tähed ja numbrid, viia käekõrval huviringi, harjutada koos kontrolltööks, koguda sääste lapse tulevasteks õpinguteks.
Tavapere vanematena ootame oma lastelt ehk liigagi palju ja seame neile suured lootused – võib-olla ihkame südamesopis natuke seda, et nad täidaksid meie täitumata unistused.
Me teeme oma laste heaks kõik, et nad ei peaks millestki puudust tundma ja saaksid kasvada parimateks. Aga asendus- ja turvakodudes elavatelt lastelt ei oota üldjuhul mitte keegi mitte midagi. Neil ei ole hoolivat superema, kes käiks sõbrannadega meistrivõistlusi pidades läbi kõik beebidele mõeldud keelekursused, või agarat isa, kes pärandab eile sündinud pojale kõik oma tööriistad ja ootab, et saaks koos põnniga kohe tõelisi meestetöid hakata tegema …
Eestis on vanemliku hoolitsuseta lapsele pahatihti sildid külge riputatud. Õpetaja teab, et see on laps, kellel on sageli kodutööd tegemata – aga mis temast ikka tahta, ta on ju lastekodust! Naaber mõtleb, et mida head sellest lapsest üldse oodata, kui ta ema ja isa on „sellised“. Klassikaaslased tögavad, sest kõigile on ilmselge, et ta on teistsugune, juba selles mõttes, et ta ei ela „päris“ kodus.
Nad on lapsed, kes saavad palju halbu hindeid ning eelarvamuslikke hinnanguid lähikondsetelt, kes on veendunud, et nad on halvad. Sellega aga hävib lapse enesekindlus. Võttes ära enesekindluse, kasvatame asutustes lapsi, kes on juba enne ellu astumist alla andnud.
Asenduskodudes on laps küll ümbritsetud headest täiskasvanutest, kes panustavad tema heaks 24 tundi ööpäevas, ent inimesed on erinevad ja vahetuvad. Päris ema ei ole ju emarollis vahetusega. Kui asenduskodu lapsel on lauluvõistlus kodust sada kilomeetrit eemal, siis on raske leida lapsele saatjat, kes teeks seda omast ajast. See on mõistetav, sest töötaja ei taha ju oma peret millestki ilma jätta. Kaotajaks on vanemliku hoolitsuseta laps.
Oma kodus kasvava lapsega läheme sellistele väljasõitudele kaasa, kas või nui neljaks.
On tavapärane, et vanemliku hoolitsuseta laste andeid ei märgata. Asenduskodu töötaja tööjuhendis ei ole ülesannet leida igas lapses miski, mis muudab just tema eriliseks. Aga kõik lapsed on omamoodi andekad ja keegi neist pole siia ilma loodud kaotajaks – neil on lihtsalt puudu see ÜKS, kes oleks alati lapse jaoks olemas ja kellega tekiks turvaline kiindumussuhe, mis annab julguse ja võimekuse elus edasi minna.
Oma tütardesse tüdrukutesse panustan ma kõik – oma usu, lootuse ja armastuse, oma soojuse ja läheduse, oma aja ja raha, oma tarkuse ja hoole, stabiilsuse ja järjepidevuse. Teen kõik endast oleneva, et tulemuseks oleks õnnelikud ja toimetulevad ühiskonnakodanikud.
Iga Eestimaa laps on väärtus. Ma usun, et lapsed sünnivad südames – ühed annavad lapsele elu, aga mõnikord tuleb teistel vanematel õpetada last seda elu elama. Kutsume kõiki 2. juunil kõndima Eestimaa südamesse – Paidesse. Nii on võimalus anda oma panus teadlikkuse tõstmisele, et iga laps vajab kasvamiseks turvalist ning armastavat peret.
