ANNE ORUAAS
Piibe maantee ääres on vabadussõja Priske mälestussamba kõrval üksik hauaplaat, kuhu kirjutatud „Joosep Oselein“. Enne tänavust võidupüha sai teoks mullu hilissügisel alustatud plaan kinnitada sellele hauaplaadile vabadussõjas langenu hauatähis.
Vabaduse Risti kavaleri hauatähise ja vabadussõjas langenu hauatähise on asutanud kodanikualgatuse korras Kaitseliidu, Eesti Sõjamuuseumi ja Vabadusvõitlejate Liidu volitatud esindajad 2018. aasta võidupühal, 23. juunil. Hauatähise statuudis on kirjas, et hauatähis on loodud eesmärgiga väärikalt tähistada Eesti Vabariigi kaitsel osutatud teenete eest Vabaduse Ristiga tunnustatud isikute, samuti vabadussõjas Eesti vabaduse eest langenute hauad. Hauatähis on nüüd olemas, on jäänud veel kivile raiuda ka Joosep Oseleini sünni- ja surmaaeg.
Reamees Joosep Oselein sündis 7. märtsil (vana kalendri järgi 24. veebruaril) 1896. aastal Viljandimaal Paistu kihelkonnas Õisus. Ta kasvas Juhan ja Tiina Oseleini viielapselises peres, oli kahest pojast noorem. Järeltulijaid on tema kahel õel.
Joosep Oseleini elust on vähe teada, aga küllap ta käis oma kodukülas koolis ja asus siis tööle kodutalus või talusulasena või pidas mingit muud ametit. 1918. aasta detsembris läks 22aastane noormees vabadussõtta kas vabatahtlikuna või mobiliseeriti. 25. detsembril kanti ta 1. jalaväepolgu 13. roodu nimekirja. Tema sõjatee jäi paraku väga lühikeseks.
Priske võidukas murdelahingus võitles esimese jalaväepolgu 13. rood, mis moodustati Tallinnas peamiselt Viljandimaalt tulnud ligikaudu 140 mehest. Rooduülemaks sai alamkapten Leonhard Krull, kes oli I maailmasõja karastusega Saaremaa mees ning kuulus ka sõjaväe eestikeelsete käsklus- ja oskussõnade koostamise komisjoni. Õppust oli 13. rood saanud vaevalt kümme päeva, kui tuli rindele minek. Jõulu teisel pühal, 26. detsembril sõideti rongiga Tallinnast Aegviitu, kus jäädi kindral Aleksander Tõnissoni käsutusse. 27. ja 28. detsembril peeti lahinguid Lehtse jaama ja Pruuna mõisa juures. 29. detsembril toodi 13. rood Kehrasse, kust marsiti Rehaste külasse. Roodu saadeti korduvalt ühest kohast teise, nii et meestel oli lõpuks üsna arusaamatu, kellele nad alluvad või kus peavad parasjagu olema. Meeste moraal oli üsna madal ja erilist võitlusindu ei olnud kellelgi. Teel oli ka kaotusi väeosast jalga lasknute näol, lausa 16 meest olla jäänud Soodla kõrtsi maha.
Jalavägi pidi kindlustama, et punased ei jõuaks Kehrasse. 13. rood paiknes aastavahetusel Soodlas Anija vallamajas ja ümberkaudsetes taludes. Nende ülesanne oli kaitsta, et vaenlane ei saaks Soodlas üle sildade. Relvastuses polnud neil aga ühtki kuulipildujat, olid vaid püssid. 13. roodule tulid Kehrast toeks soomusrongi nr 3 võitlejad, kel oli kaasas kolm kuulipildujat. Kokku niisiis umbes 100 meest. Punased olid samal ajal juba Härmakosus, Kosus, Priske saeveskis ja Raudoja kõrtsis.
Ööl vastu 1919. aasta 2. jaanuari tulid teated, et vaenlane valmistub pealetungiks. See algas 2. jaanuari südapäeval. Vaenlane tuli umbes 200 mehe ja 4 kuulipildujaga Härmakosu poolt. Lahing peeti Raudoja kõrtsi juures. Nagu Leonhard Krull oma aruandes kirjutas, algas tulistamine kell 12.15 ja kestis pimedani. Juba paari tunni pärast hakkas kuulipildujate laskemoon otsa saama ja üks kuulipilduja läks rikki. Hiljem kirjutas Krull oma mälestustes, et see lahing äpardus. Kui Krull oma roodu mehed õhtul üle luges, siis selgus, et 1 mees oli saanud surma, 3 jooksid vaenlase poole üle, 2 langesid vangi ja 5 meest jäid teadmata kadunuks. Sellele vaatamata võitis just see rood järgmisel ööl Priske lahingu.
See üks mees, kes Raudojal surma sai, oligi Joosep Oselein. Roodukaaslased matsid ta Raudoja kõrtsi juurde. Kindlasti saadeti tema vanematele teade poja langemise kohta. Enamasti viidi vabadussõjas langenud, ka need, kes langesid Läti või Venemaa pinnal, ikkagi oma kodukoha kalmistutele. Miks Joosepi vanemad teda ära ei viinud, võib ainult oletada – sõda, väga pikk maa, polnud kedagi, kes oleks järele tulnud või veel midagi muud. Langenud Joosepi vanemad said pärast sõda Viljandimaal talu. Õisus on vabadussõja mälestussamba juures eraldi tahvel sealt pärit sõjas langenud meeste nimedega. Nende 11 nime hulgas on ka Joosep Oselein.

Kui 1932. aastal püstitati Kaitseliidu Anija kompanii eestvedamisel Piibe maantee äärde Priske lahingu mälestussammas, otsustasid kohalikud inimesed langenud sõjamehe samba kõrvale ümber matta. Samba avamisel olevat kohal olnud ka Joosep Oseleini isa.
Nõukogude võim hävitas Priske mälestussamba ja hauaplaadi kaks korda ning kaks korda on need taastatud. Tänavu 23. juunil möödus 35 aastat sellest, kui Priske mälestussammas kolmandat korda avati. Taastati see Anija Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel. Joosep Oseleini hauaplaat valmis järgmisel aastal ja millegipärast raiuti sinna vaid tema nimi. Nüüd on peal ka vabadussõjas langenu hauatähis.
Hauatähise panek on kooskõlastatud, nagu kord ette näeb, nii maaomaniku, Kaitseliiduga kui muinsuskaitse ametiga, sest tegu on muinsuskaitsealuse objektiga. Et hauatähis pandud sai, selle eest tuleb tänada Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetajat ja Kaitseliidu peakaplanit Peeter Paenurme ning Anija vallavanemat Riivo Noort. Kaitseliidul on tavaks tänada neid, kes vabadussõjas langenute haudu on hooldanud. 23. juunil sai Priskel sell
e tänukirja Marika Anari. Tänukiri on ka Arvo Treierile, keda see ootab Kehra muuseumis.
Kes ja millal raiub kivile Joosep Oseleini sünni- ja surmaaja, pole praegu veel selge. MTÜ Kehra Raudteejaam pani kunagi samba kõrvale infotahvli ja ka hauatähise initsiatiiv tuli Kehra muuseumist. Võib-olla leidub keegi vabatahtlik, kes selle töö ära teeks?






