Inimeselt inimesele

1068
KAISA ÜPRUS-TALI.

Kaisa Üprus-Tali,
sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonnast

Pole olemas kindlaid reegleid, kuidas kriisiajal oma mõtetega hakkama saada. Küll aga saame ise teha selleks mõndagi. Kui keegi meile lähedane on kinnise iseloomuga, pole mõtet oodata, et ta ise helistaks ja südant puistaks. Hea oleks helistada ja küsida: „Kuidas läheb?“. Aitab ka näiteks küsimus, et millest sa puudust tunned ning nii leida see, mis olemise kergemaks teeb ja vahelduseks positiivse kogemuse annab. Ka rutiini tekitamine võib anda hea tulemuse. Nii tekib tunnetuslik kontroll ja turvalisus segases olukorras.
Vahel on elus juhtunud nii, et meil ei olegi eriti lähedasi inimesi või puuduvad nad sootuks.

Ka mured, mida muidu avatud suhtlusega inimene ei taha omadel põhjustel perele või teistele avada, vajavad siiski välja rääkimist. Eriti oluliseks muutub see siis, kui mõtted või vahel ka mälupildid hakkavad korduma, tulevad unenägudesse ja äratavad meid öösiti.
Praegusel ajal on neil, kes meid kõiki palehigis päästa püüavad, sageli nii kiire, et korraliku toidu jaoks aega polegi. Kuid suutmatus või soovimatus üldse süüa on kindlasti omaette ohumärk. Jälgida tasub ka seda, kui keegi hakkab üle sööma.

Tähelepanu tuleb pöörata kõigele tavapärasest erinevale. Me saame muuta end ümbritsevas keskkonnas tegelikult üsna vähe ja nii on mõistlik sellele ka keskenduda. Kõige parem on eriolukorra ajal võimalikult vähe teistega kokku puutumine – nii saame igaüks viiruse levimise pidurdamisele ja tavaellu naasmisele kaasa aidata.

Kui meel muutub väga ärevaks, siis võib proovida sellist trikki, et mõtlete „kus mu jalad on?“. Ärevuse ajal kipuvad inimese mõtted minema rändama kuhu iganes – tööle, mingisse olukorda minevikus, tundmatusse tulevikku jne, siis see mõte toob uitama läinud mõtted nii-öelda koju ehk keha ja praeguse hetke juurde tagasi.

Asi käib nii: istute, jalad vastu maad või olete näiteks pikali ja mõtlete „kus mu pea on?“. Vastus on seega selline, et minu jalad või minu pea on siin vannitoa põrandal või diivanil padja peal. Tooge oma mõtted tagasi praegusesse hetke. Proovige, sest halvemaks ei lähe kohe kindlasti. Kui olete näinud midagi enda jaoks halba või häirivat, siis ärge kohe magama minge, vaid andke oma ajule-silmadele mõneks ajaks muud tegevust. Nippe on muidugi palju, saab proovida ja katsetada, mis just talle sobiv tundub.

Tähtis on meeles pidada, et tugi on olemas, kui vaja ennast tühjaks rääkida või küsimusi küsida. Kindlasti sobib praegusel ajal selleks ööpäevaringselt toimiv ja tuttavaks saanud number 1247 või usaldustelefon 126 (eesti keeles) ja 127 (vene keeles).

Samuti on asunud appi kogemusnõustajad ning infot saab numbrilt 5351 7218. Töötab kriisiaja kõnepost 656 5005, mis on anonüümne ja salvestisi kasutatakse hiljem dokumentaalfilmis.

Alati tasub suhelda ka oma piirkonna ohvriabitöötajatega, kelle kontaktid on leitavad sotsiaalkindlustusameti kodulehel. Igal juhul on abistamise ja toetamise võimalusi praegu palju ja usun, et vajadusel on võimalik endale sobiv tugi leida. Ka siis, kui tahaks end lihtsalt korraks välja elada teemal, kui kaua see „jama“ veel kestab.

Meeles tasub pidada ka seda, et oleme kõik praegu just nagu üksi, kuid siiski koos. Proovime koos ka sellest kogemuse võrra rikkamana välja tulla.

Eelmine artikkelKuu­sa­lu val­la li­sa­tu­gi lap­se­va­ne­ma­te­le
Järgmine artikkelLoomade steriliseerimine Raasiku vallas