Ida-Harju omavalitsuste õpetajate töötasust

495

Eesti hariduselu ja õpetajate palgakorraldust on aastaid iseloomustanud läbipaistmatus, sellest tingitud usaldamatus ning vastuseis riigi ja kohalike omavalitsuste vahel.

Olukorrale, kus toimub pidev üksteise süüdistamine, peaks kindlasti leevendust tooma re­gulaarne statistika ja läbipaistvuse suurendamine. Eelmisel aastal lubaski haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, et ministeerium hakkab igakuiselt avaldama õpetajate palgastatistikat. Aasta esimese nelja kuu kohta on andmed olemas ja võiks ülevaatliku kokkuvõtte teha ka Sõnumitooja piirkonna omavalitsustest.

Õpetajate esimeste kuude keskmine palk Eestis oli 864 eurot kuus, kuigi riik eraldas omavalitsustele palgaraha keskmiselt 915 eurot kuus. Valdadele-linnadele eraldatav palgaraha on loomulikult erinev ja see sõltub paljudest näitajatest, millest olulisimaks on õpilaste arv.

Oluline kriteerium on ka see, kuidas omavalitsus ise on suutnud reageerida õpilaste arvu muutumisele. Kas õpilaste arvu vähenemisega on koomale tõmmatud koolivõrku, kas õpetajate arvu on hoitud vastavuses õpilaste arvuga ja nii edasi. 

Sõnumitooja piirkonnast suudeti vabariigi keskmist palka maksta vaid Anija vallas, kus see oli 863 eurot. Kuusalu ja Raasiku valdades olid õpetajate keskmised sissetulekud vastavalt 839 ning 778 eurot.

Kõige halvemas seisus olid Loksa linna õpetajad, kes said keskmiselt palka 768 eurot.

Riigilt Loksa õpetajatele määratud palgatoetus lubaks neile maksta aga koguni 96 eurot suuremat palka. Muide, väljamaksmata palgatoetuse protsendilt on Loksa linn vabariigis kahjuks üks suuremaid.

Kui veel 2010. aastal maksti kogu riigipoolne toetus õpetajatele välja ja lisati veel linnaeel­arvest täiendavalt juurde 2 protsenti, siis sellel aastal ei jõua riigi haridustoetusest koguni 12 protsenti õpetajateni.

Eks see näitab ka omavalitsuse eelistusi, mille pealt raskematel aegadel hakatakse koomale tõmbama.

Võis küll tunduda, et kuna Loksal kaks kooli liideti, siis on koolikorraldus muutunud oluliselt mõistlikumaks. Majandamiskuludelt see võib nii olla, kuid koolikorralduslikult räägib statistika muud keelt. Kui 2010. aastal oli Loksal 1 õpetaja ametikoha kohta 10,4 õpilast, siis tänavu on vaid 9,1. Õpetajate ametikohtade arv ei ole vaatamata kahe kooli ühendamisele langenud, vaid hoopis kasvanud 2 koha võrra.

Anija ja Raasiku vallad on suutnud muutustega vähemalt rahuldavalt kaasas käia. Raasikul on kolme aastaga tõusnud õpilaste arv ja sellest johtuvalt veidi ka õpetaja ametikohtade arv. Anijal seevastu on õpilaste arv kukkunud, kuid ka õpetajate arv on vähenenud.

Ida-Harjumaal on parim pilt Kuusalu vallas, kus õpilaste arv on kolme aastaga tõusnud, kuid õppetöö on suudetud korraldada oluliselt vähema arvu õpetajatega. Seda kõike vaatamata sellele, et territoorium on suur ja koole koguni kolm.

Oluliselt on paranenud näiteks õpilase-õpetaja suhtarv. Kui 2010. aastal oli ühe õpetaja kohta keskmiselt 10 õpilast, siis täna on see koguni 12. Tõsi, arenemisruumi on ka Kuusalus, kus ligi 7 protsenti riigipoolsest palgatoetusest õpetajateni ei jõua.

Kokkuvõtteks – selle kirjatüki, aga ka igakuise palgastatistika avaldamise eesmärk ei ole kellelegi näpuga näidata, kuid suurem läbipaistvus peab aitama kasvatada usaldust.

Palgastatistika regulaarne analüüs ja andmete avaldamine on märgatavalt parandanud omavalitsuste haridusvaldkonnaga seotud raamatupidamise kvaliteeti.

See omakorda on muutnud oluliselt usaldusväärsemaks Eesti Hariduse Infosüsteemis olevaid andmeid.

Eelnevalt välja toodud näitajad on minu hinnangul lakmuspaber valla- ja linnavõimude tegevusele koolivõrgu planeerimisel.

See näitab suuresti, kas ollakse võimelised ja valmis ise oma koolikorraldust muutuvate oludega kohandama või istutakse käed rüpes ja süüdistatakse kõigis probleemides teisi.