Hobikeemikust võistlustantsija MARTIN MÖLLITS annab Arukülas trenne

2817
Võistlustantsija MARTIN MÖLLITS on olnud edukas ajaloo- ja keemia­olümpiaadidel.

Võistlustantsuga 11 aastat tegelenud MARTIN MÖLLITSAL on Arukülas täiskasvanute ja mudilaste tantsurühm.

„Seletan kas või mitu korda, nii kaua, kui vaja, sest nägin enda pealt, kui kaua võib võtta, et tulemust saada,” rääkis võistlustantsija Martin Möllits, kes on üle aasta andnud tantsutrenne Aruküla lasteaias ning juhendab oktoobrist Aruküla rahvamajas täiskasvanute rühma.
Martin Möllits elab Arukülas ja on Jüri gümnaasiumi abiturient. Ta on saavutanud võistlustantsus karikaarvestuses 2. ja 3. koha ladina-ameerika tantsudes ning on Eesti meistrivõistluste poolfinalist. Praegu ta enam ei võistle, võttis pausi, et proovida treeneriametit.
Möödunud aastal oli ta Raasiku vallavanema töövari ning sõnas, et on kohalikust elust ja poliitikast väga huvitatud. Teda on appi kutsutud valla üritustele – viimati jagas haridus-, kultuuri- ja sporditöötajate vastuvõtul šampanjat.
Jüri gümnaasiumis teeb ta teadusteatrit, veedab sõpradega aega laboris, mis on tema sõnul Eesti üks vägevamaid. Ta on osalenud olümpiaadidel, ühel aastal pani oskused proovile 9 aines, kõige paremini on läinud ajaloos, kus on võitnud maakonnavooru.
Aruküla täiskasvanute trenne on toimunud kolm, 2 paari on tantsimisega tegelenud ka varem, ülejäänud 7 paari on algajad.
„Püüan võimalikult palju individuaalselt juhendada, kuid ka jälgida, et kõigil oleks kogu aeg tegemist. Õnneks õpivad nad üllatavalt kiiresti ning olen väga rahul,” jutustas treener.
Täiskasvanute rühm on harrastajad, võistlustantsijaid neist ei saa, mudilastega on tal aga suured plaanid: „Kes sinna rühma on jäänud, on väga tublid. Kõige vanemad on mul 1. klassi õpilased ning näen mitmes potentsiaali jõuda võistlustel kaugele.”
Treener lisas, et pisikestega on keerulisem kui täiskasvanutega: „Peab mitu korda ette näitama, kas või nahast välja pugema, et lapsed tähelepanelikult jälgiksid. Mulle on kõige olulisem, et neil läheks hästi ja teen selleks kõik.”
Kui ta aasta tagasi lasteaias trenne alustas, tulid sinna 18 mudilast, nüüdseks on alles 2 poissi ja 6 tüdrukut, sageli käiakse ka võistlemas. Aruküla lapsed on saanud Martin Möllitsa juhendamisel medalikohti Eesti karikaetappidel.
Võistlustantsijana oskab ta hinnata, kellel on lootust jõuda kaugele: „Ainult andekusest ei piisa, et kaugele jõuda. Mitmed üliandekad lõpetavad tantsimise murdeeas, kui tulevad teised huvid. Eelkõige peab olema töökust, sellega jõuab kaugele.”
Ta jutustas, et räägib enda kogemusest, sest algus polnud tal lihtne: „Ema pani mu Jüris 1. klassis tantsima, et saaksin põhisammud selgeks, tantsuoskus on ju oluline. Esimese medali sain alles kahe aasta pärast, mis on üsna hilja, sest mõned sõbrad-trennikaaslased said väga häid kohti juba aastaga. Tahtsin ka nii kaugele jõuda, kaasa aitas konkurents ning üksteise motiveerimine. Sugugi mitte kõik trennist ei jõudnud võistlema.”
Esimesed tantsutrennid olid tema sõnul üsna vastumeelsed: „Esialgu pigem kõndisin partnerile järele ja läks kaua, kuni sain sammud selgeks. Mõned esimesed partnerid on meenutanud, et minuga oli väga raske. Kindlasti oli mul rohkem tahtejõudu ja töökust kui annet.”
Ta on spetsialiseerunud ladina-ameerika tantsudele: „Kunagi tekkis partneril kaelakramp ning otsustas, et enam standardtantse ei tee, otsustasime jätkata ladinaga, see tuli mul ka  paremini välja.”
Paaristantsus on tema sõnul keeruline leida tantsupartnerit, Martin Möllitsal on olnud neid 11 aasta jooksul 10: „Oleks hea, kui saaks koos tantsida vähemalt kolm-neli aastat. Siis kasvab kokku, tead teise vigu, nõrkusi, iseloomu. Mul on tulnud partnereid vahetada, sest on olnud liiga suur pikkuste vahe või tulnud leida uus klubi, kuhu partner pole nõus kaasa tulema. Võistlustants ei sõltu ainult endast, see on meeskonnatöö ja koostöö, ei saa olla ainult isiksus, vaid arvestama partneriga.”
Tulevikus ta treeneriametit põhitööna teha ei soovi: „Igaks juhuks peaks ikka mõni muu paber olema taskus. Treeneritöö sõltub sellest, palju on paare. Ülikoolis tahaks hoopis keemiat õppida.”
Vabal ajal meeldib talle teha keemiakatseid, hiljuti tegi Viljandis koolinoorte teadusfestivalil teadusteatrit ning on saanud oma pundiga preemiaid eriliste katsete eest: „Teeme sageli katseid, mida keegi pole varem näinud. Otsime neid ise, õpetaja annab nõu, kas katse on liiga ohtlik. Alati mõtleme katsete juurde ka loo.”
Ajaloohuvi on tulnud talle kasuks mälumängus – Jüri gümnaasiumi koondisega on ta saavutanud maakonnas esikoha ning olnud riiklikult esiviisikus, oma aja võtab muusika – koolikontsertidel saadab ta kitarril lauljaid ja koori. Vastupidavust treenib rahvatantsuga ning poolmaratoni jooksmisega,  noormehe  sõnul  jõuab  ta  olla   ka   õpilasesinduse   asepresident.
Kuigi ta on kogu kooliaja õppinud Jüri gümnaasiumis, on väga huvitatud, mis toimub koduvallas: „Leian, et Raasiku vald pole nii väike, et võiks selle kellegagi kokku lükata. Oleme toimiv vald ning ühinedes oleks äärealade elanikel raske liikuda oma muredega näiteks Jürisse. Jüri koolis haldusreformist ei räägita, neid see ei huvita, küll aga  Arukülas.”
Martin Möllits rääkis, et aktiivne eluviis talle meeldib ja on õpetanud aega planeerima: „Mul pole kunagi olnud nii, et ei jõua asjadega valmis. Igavust pole samuti kunagi tundnud.”