Maavalitsuste reformist: paneme tuled põlema

2084
MART UUSJÄRV, Regionaalhalduse osakonna nõunik
MART UUSJÄRV,
Regionaalhalduse
osakonna nõunik

Maakondade süsteem vajab uuendamist. Räägitakse maakondade kaotamisest, mõni on juba valmis kustutama tuled. Pimeduse saabumise ootus on ennatlik. Riigiülesannete analüüs teeb ettepaneku luua regionaalamet, teha teenused kättesaadavaks riigimajas, luua paremad kaugtöövõimalused, viia pealinnast välja asutusi, mis ei pea tingimata seal asuma.
Ühistranspordis tuleb üldjuhul kord 8 aasta tagant korraldada vedaja leidmiseks riigihange. Turukonkurents on halastamatu, hangete vaidlustustest on saanud protsessi osa, mistõttu peab olema valmis vaidlema kohtus tippadvokaatidega. Kas on põhjendatud, et hoiame kõigis maakondades võimekust, mida ei pruugi aastaid rakendada? Pigem olgu spetsiifilistes valdkondades professionaale Eesti peale vähem, peaasi, et nad oleks valmis iga maakonda teenindama ja vajadusel kohale tulema.
Riigi seisukohast pole otstarbekas mehitada 15 tiimi, kellele pole anda täiskoormust. Ühistranspordi järelevalve on tõhusaim, kui seda teha mitmekesi ja suuremas tööpiirkonnas, kui üks maakond. Õppeasutuste järelevalves on vaja erineva ettevalmistusega spetsialiste, kes tunneks hästi eri õppeasutuste spetsiifikat ning oleksid pädevad õiguse, pedagoogika ja juhtimise alal. Selle kõige kõrval täita ministeeriumide ootust olla paindlik ja innovaatiline, on liiga palju nõutud, kui keskmises maavalitsuses töötab üks haridusinspektor ja üks transpordi järelevalve ametnik.
Maavanemate portfell on juba õhem. Muuseumide, spordiasutuste, internaatkoolide ja lastekodude haldamine ning perearstikonkursi läbiviimine on nüüd teiste asutuste töö. Peagi saab läbi omandi- ja maareform ning kandam väheneb veel.
Maavanema rolli vähenemine ei tähenda, et jääb vaid lindilõikamine. Maakonna tasakaalustatud ja tervikliku arengu eest hoolitseb maavanem. Ta saab eesmärgid maakonna arengukavasse kirja panna, kuid tegevuste ellu viimine on keeruline, kuna rahakott on kellegi teise käes.
Maavalitsuse ülesanded saab jagada riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste vahel. Lapsendamise, ühistranspordi korraldamise ning õppeasutuste järelevalve oleks paslik anda valdkondlikele asutustele, kus sarnaste ülesannetega juba tegeletakse, kuid näiteks saarevahtide töö korraldamise ja maakonna tasakaalustatud arengu eest hoolitsemisega saaksid tegeleda omavalitsused.
Kui valitsus otsustab, et ei nimetata edaspidi ametisse maavanemaid ning maavalitsuste ülesandeid hakkavad täitma teised asutused, ei tähenda see maakondade hülgamist. Kodanikud ei võrdsusta maakonda maavalitsuse ega konkreetse isikuga. Maakondades korraldatakse ka edaspidi olümpiaade, võistlusi, laulu- ja tantsupidusid, valitakse aasta ema, isa, õpetajaid. Pole oluline, millisest riigiasutusest juhitakse maakonna pääste- ja politseitööd või muinsuskaitse inspektori tegevust, vaid see, et tulekahju korral saaks abi ja politseile avalduse esitamiseks ei peaks sõitma teise maakonda.
Me ei peaks aheldama töötajaid pealinna ja selle ümbrusesse. Paljud vajavad kohta, kus on võimalus tööle minna, tulla ja vahepeal segamatult töötada. Riik võiks appi tulla – kiire internetiga maavalitsuse, vallavalitsuse või raamatukogu majades on potentsiaali. Ka kohalik kogukond võidaks, kui töötajatega liigub osa palgarahast pealinnast välja.
Kui soovime, et maakondades oleks rohkem töökohti, tuleks pealinnast välja viia asutusi või nende struktuuriüksusi. Häid töötajaid leiab ka väljaspool pealinna.
Kui kirjeldatu teostub, ei kustutata maavalitsustes tulesid, vaid riik teeb kõik selleks, et elu tulevastes riigimajades palju hoogsamalt käima läheks ning kõigil sellest kasu oleks.

Eelmine artikkelKiviloo külapäeval avati kaks uut mälestuskivi
Järgmine artikkelSPORDIUUDISED