Haldusreform on vajalik

1292

ENN KIRSMAN, Kuusalu vallavolikogu liige
Mõni nädal tagasi kirjutas Rein Sikk Eesti Päevalehes artikli „Paratamatu haldusreform ehk miks vallavanemad end seaks jõid“, kus kirjeldas kolme väikevalla vallavanemat, kes 2010. aasta sügisel end „seaks on joonud“, sest nende valdades on äsja pankrot välja kuulutatud. Võib ju arvata, et tegu on peene irooniaga, kuid olukord, mida ajakirjanik arvab juhtuvat ehk 2010. aasta sügisel, võib tulla juba palju varem. Ja mitte ainult hädistes väikevaldades.

Kõik omavalitsused tõmbavad kulusid koomale. Sõnumitoojast oleme lugenud, et meie piirkonna omavalitsused on võtnud vastu mullusega võrreldes 10 või isegi 20 miljoni krooni võrra väiksema eelarve.  Kulusid kärbib ka kõige rikkamaks peetav Tallinn, kus otsustati hoida kokku tänavavalguse pealt.

Kokku hoiavad ka teised. Kes vähendab linnavalitsuse, kes volikogu liikmete palku /hüvitisi. Teised saadavad õpe­tajaid palgata puhkusele. Ja eelarveaasta on alles alguses ning riigi 2009. aasta negatiivse lisaeel­arve mõjud ei ole veel kohale jõudnud – väiksem tulumaksu protsent hakkab laekuma aprillist. Lisaks koondamistest ja majanduse üldisest jahtumisest tulenev palgatulu vähenemine.

Ennustan, et esimesed omavalitsused kuulutavad end maksejõuetuks veel enne sügisesi KOV valimisi. Järgmised kohe pärast seda, kui uus valla/linnavõim paigas ning saadakse ülevaade lahkunud võimu pärandist.

Ehkki see võib esmapilgul tunduda jaburana, tuleb regionaalministri välja käidud reform mingilgi kujul kiiremas korras ära teha. Minivaldade vabatahtlikule liitumisele ei maksa eriti lootma jääda, sest ka kõik eelmised haldus(territoriaalsed)reformid on tehtud ülaltpoolt ja käsukorras.

Nii juhtus see juba 1866. aastal, mil moodustati mõisavallad. Kui enne reformi oli Eestimaa ja Liivimaa kubermangus kokku üle 1000 valla, siis reformiga vähenes nende arv umbes 400le.

Järgmise valdade „rappimise“ võttis ette Konstantin Päts, kes vähendas nende arvu umbes 250ni. Valla suurus pidi olema selline, et päevaga jõuaks jalgsi või hobusega vallamajas käidud.

Nõukogude võim moodustas valdadest külanõukogud (siis ei saanud mingist omavalitsusest juttugi olla). Ka külanõukogusid oli praeguste omavalitsustega võrreldes vähem, umbes 190 (1950ndatel oli külanõukogusid üle 640, nende arvu vähendati oluliselt 1980ndatel).

Ühelgi kirjeldatud reformi kavandamisel ja ellu viimisel ei küsitud kohalike „võimurite“ nõusolekut. Tõsi, ka rahvalt ei küsitud. Tsiteerides kunagist siseministrit Tarmo Loo­­dust – kes ikka enne konna­delt luba küsib, kui sood kuivendama hakkab.

Olen seda meelt, et Kiisleri pakutud reform tuleb kiiremas korras realiseerida, seda ülaltpoolt jõuliselt juhtides. Ka mina pean tänavu oktoobrit reformi läbiviimise tähtajana ebareaalseks, aga kui vastav seadus veel enne suve vastu võtta ning vajalikud ettevalmistused käivitada, võiksid erakorralised valimised uutesse volikogudesse toimuda koos 2011 riigikogu valimistega. Uute valdade piirid võivad langeda kokku praeguste maakonna piiridega, aga miks mitte ka Eesti Ekspressis kirjeldatud Lehola Lembitu aegsetega või siis omaaegsete kihelkondade oma­dega, seda jõuaks järgneva kahe aasta jooksul arutada küll ja küll.

Kui riik seda asja praegu ära ei tee, ei tehta seda ka järg­mise 10 või 20 aastaga. Kui just ei tooda appi punast kraanat, mis viis ära Lihula samba ja Tõnismäe pronkssõduri. Aga mõlemal korral tekkis ka korralik mäsu. Seda poleks täna küll kellelegi tarvis.