Meie armas skeptiline meel

999

artur
ARTUR TALVIK, pärandisaadik

Aasta 2013 on saanud kultuuripärandi aasta nimetuse Eestis. Arusaamine kultuuripärandist on erinev, peamiselt seostatakse väga vanade majade, ajalooliste pühapaikade või kõige sarnasega, mida tihti nimetatakse pärandkultuuriks. Kultuuripärandi aastal üritatakse seda mõistet laiendada ja ilmselt seetõttu on valitud pärandisaadikuteks inimesed, kes pole otseselt muinsuskaitsjad või pärandiuurijad, vaid on oma erialal tuntud, ühiskondlikult või kogukondlikult aktiivsed inimesed. Mõiste laiendamise soovist rõhutatakse rohkem sõna kultuuripärand mitte pärandkultuur.

Oluline sõnum on, et ei pea tegelema ainult sellega, mis on meile pärandatud, vaid mõtestama ja väärtustama ka seda, mida meie edasi pärandame. On see eluterve skepsis, mis on meis tekkinud kliima- ja ajalookogemuse kokteilina ja aidanud siin maailmanurgas rahvusena ellu jääda, või hoopis oskus elada loodusega tema tempos ja tarkuses, mida me kipume tehno­kraatlikus maailmas aina enam ära unustama? Pimesi uue sabas kappamine on sama lühinägelik kui kramplikult vanast kinnihoidmine. Tähtis on vana ja uue tasakaal. Äkki on just selle tasakaalu taasleidmine võti eesti keelt rääkivate inimeste pikaks eksistentsiks siin maailmanurgas.

Linnastumisega kaasneb paratamatult nõndanimetatud õpitud abituse sündroom. See on asi, mida võivad endale lubada suured rahvad, aga mitte meie.
Kuidas teha nii, et see sündroom ei süveneks?

Hea näide on praegusel viirusterohkel ajal, kuidas väiksemagi nohu korral jookseme apteeki, et osta tabletikesi. Samas on me esivanematel palju tarkusi, kuidas kodumaiste marjade ja taimedega tugevdada tervist nii, et viirused kallale ei tule. Meie oma astelpajudest tehtud mahl või jõhvikaportsjon meega aitab tervena püsida ja kodumaist majandust turgutada. See on üks paljudest näidetest.

Kultuuripärand ei ole alati selline, nagu sooviksime. Erinevad ajastud on jätnud oma jälje. Nii pani nõukaaeg ehk suurima põntsu meie merekultuurile. Ka täna kipume seda „vaeslast” unarusse jätma.

Kuidas kultuuripärandit mõtestada? Kuusalu valla vabaajakomisjonis tekkis mõte, et võiks korraldada fotovõistluse teemal „Kultuuripärand ja Kuusalu vald”.
Vallavalitsusest täiendati ideed ja pakuti, et võistluse pildid võiks olla tehtud kahe sünnipäeva vahelisel ajal. Algaks Eesti Vabariigi 95. sünnipäevaga 24. veebruaril, tulemused kuulutataks välja Kuusalu valla 75. juubelil.

Kultuuripärandi otsingutel võiksid osalejad talletada kõike seda väärtuslikku, mida meie kandi inimesed on loonud või loomas. Nii materiaalseid kui vaimseid väärtusi. Proovime leida seda erilist, mis on omane ainult Kuusalu vallale. Äkki on see mõni kogukondlik tegevus või traditsioon, toit? Mmm, juba unistangi sellest maailmakuulsast Juminda poolsaare suitsulestast. Ärgu Pärispea rahvas pahandagu.

Loodustki võiks pildistada inimtegevuse kaudu, olgu siis rannaniidu taastamine, põlluvao kündmine mõnel huvitaval meetodil või ehk looduskaamera panek linnupesasse.

Äkki püüate pildile eestlase eluterve skeptilise meele? Huvitav, kuidas see võiks pildil välja näha? Pangem fantaasia tööle, kogukonnad endaloodud väärtusi pildistama ja ka nende üle aru pidama!