
Aruküla lauluväljakul oli esimest korda kogukonnapäev ja arvamusfestival „Tere tulemast”.
Raasiku valla keskuse, veidi üle 2000 elanikuga Aruküla kohta on kultuurijuht Garina Toomingas kasutanud tihti sõna kogukond. Kuigi publikut on kultuuriüritustel rohkelt, ei tunne tema sõnul veel kõik arukülalased kogukonnatunnet. Aruküla uute liikmete väärikaks vastuvõtuks korraldas ta pühapäeval, 16. juulil Aruküla lauluväljakul kogukonnapäeva, kus jagas tunnistusi kõigile, kes elanud Arukülas vähemalt viis aastat.
Kogukonnapäeval tulid lavale tunnistust vastu võtma paarkümmend inimest. Garina Toomingas kinkis pere kohta ühe raamitud tunnistuse, millel tema tehtud luuletus. Iga pereliige sai ka ilma raamita tunnistuse. Edaspidi plaanib ta tunnistusi jagama hakata kohvikutepäeval.
Miks tunnistus vajalik, vastas kultuurijuht, et kui kaubandusketid pakuvad kliendikaarte, vastatakse tavaliselt – miks mitte, saab soodsamalt: „Ka Arukülas elada on soodne, linna on nii hea liiklus, mine millega või millal soovid. Elu siin on mõnus ja huvitav, samas rahulik ja turvaline.”
Tunnistuse saamise tingimus ehk viis aastat elu Arukülas on Garina Toomingase sõnul nagu katseaeg: „Küsisin endiselt arukülalaselt, perega Hiiumaale kolinud Henri Reederilt, millal saab temast hiidlane. Ta vastas, et selleks kulub viis aastat. Ka Soome kodakondsuse saamiseks pead olema seal elanud vähemalt viis aastat.”
Kultuurijuht ütles, et kui kogukonnaliikme tunnistuse idee välja käis ning sellest rääkima hakkas, küsisid põliselanikud, kas nemad on ära unustatud: „On mõttekoht edaspidiseks, millist tähelepanu soovivad põlised arukülalased. Kui ka nemad tahavad tunnistust, saab seda alati korraldada.”
Kogukonnapäeva idee on kultuurijuhil mõttes olnud kaua: „Olen Arukülla 1986. aastal sisse rännanud, kultuuritööd teinud 1999. aastast. Kogu selle aja olen mõtisklenud, kas olen uhkusega arukülalane või mitte. Kirjutasin selle mõttega mitu projekti – „Kogukond ja kogukonna liige”, „Saame tuttavaks”, kuid toetust seni ei saanud.”
Kohaliku Omaalgatuse Programmist sai ta 600 eurot projektile, mille nimeks pani „Tere tulemast”. Rahvast käis päeva jooksul lauluväljakult läbi sadakond. Enamik külastas väljakul laadakauplejaid, ostis süüa-juua. Lapsed hüppasid batuudil või mängisid Pipi Pikksukaga. Lava, kuhu planeeritud sõnavõtud ja arvamusringid, oli üsna tühi.
Arukülalased ja arukülalised
Garina Toomingas lausus, et kesine osavõtt tegi veidi kurvaks: „Samas saan aru, et ei saa võistelda samal ajal üle Eesti toimuvate suuremate üritustega ning olen südamest tänulik neile, kes sättisid oma toimetused nii, et kogukonnapäevale jõuaksid.”
Kogukonnapäeva esimeses plokis, kus päevajuht Kaspar Aren uuris, mida tähendab olla arukülalane ning mis on kogukonnatunne, kõneles Hellema talu perenaine Anne Eenpalu.
Ta meenutas, et on sündinud Siberis ega teadnud toona, mida tähendab eestlasele oma riik: „Emake rääkis mulle Aruküla lauluväljakust, hiigelkividest, mändidest ja meeleolukatest üritustest nende all. Ta kõneles ka kohalikest inimestest, Miku talu peremehest Jüri-Rajur Liivakust, perekonnast Trump, kellel oli Arukülas kaunis villa. Mäletan ka perekonnanimesid Kärner, Orgussaar ja palju teisi.”
Aruküla jaamas rongilt maha tulles nautis Anne Eenpalu alati leivatehase lõhna: „See oli nii magus ja kodune ning on ääretult kahju, et seda enam pole. Kurvastan ka selle üle, et endise veinivabriku hoonetes enam midagi ei toimu. Arukülla oleks vaja rohkem kodust ja mõnusat tootmist.”
Küsimusele, kes on tema jaoks arukülalane, vastas ta, et lisaks püsielanikele ka need, kes käivad Arukülas sageli külas, aga ka need, kes on olude sunnil hooldekodudes, kuigi süda ja mälestused jäänud Arukülla.
Raasiku vallavanem Raivo Uukkivi lausus, et sõnale kogukond pole ühte tähendust: „Võib öelda, et Raasiku vald on kogukond. Seda näitasime, kui kogusime registrisse ühise eesmärgi nimel viis tuhat kodanikku. Kogukond võib olla aga ka kogu Eesti, Aruküla või üks Kivilinna korteriühistu. See on veniv ning paikkonnapõhine mõiste. Selge on see, et Aruküla on kandikeskus, mis hõlmab ka ümberkaudseid külasid.”
Lisaks arukülalastele on vallavanema sõnul kogukonnas ka arukülalised ehk need, kes eri põhjustel Aruküla sageli väisavad.
Ta lausus, et Aruküla pind on olnud elanikele tugev ja innustav: „Kui vaatame aukodanike nimekirja, näeme, et need on inimesed, kes ajavad oma asja südamega, sisemise tungi ajel, mitte raha pärast.”
Aruküla noorsootöötaja Maarja-Ly Teino märkis, et arukülalased on need, kes on võtnud kogukonna omaks ning seda väärtustavad. Kui kaua keegi Arukülas elanud on, pole tema sõnul selle tunde tekkimiseks määrav.
1990ndatest aastatest Arukülas elanud Siiri Pork ütles, et kolis Tallinnast ära perekonna suurenemise pärast: „Meil on väga aktiivne kultuurielu, tuleb käia Garina Toomingase jälgedes, minna sinna, kuhu tema kutsub. Arukülalane hindab oma kodukohta, mände, lauluväljakut ja isetegevust.”
Tallinnas elav ja tegutsev, kuid Raasiku valla registris olev Kaspar Aren rääkis, et süda on tal kodukohas: „Kui kutsutakse midagi tegema, ei mõtle kaua ning tulen. Olen palju ringi käinud ning Aruküla on ainuke alevik, kus on nii palju kultuuri. See on väga hea kasvulava noortele, sest siin on palju asju, mida koos teha.”
Garina Toomingas jutustas, et ka temal võttis Arukülla sisse elamine veidi aega: „Sõltub suuresti iseeendast, kui kiiresti sind omaks võetakse. Olin kohe aktiivne, teretasin ja ajasin juttu. Kui lapsed läksid kooli, tekkisid seal kontaktid ning läks aina lihtsamaks. Õnneks oli toeks mu vanem õde, kes juba Arukülas elas.”
Noored valimistest ei huvitu
Kogukonnapäeva teine plokk keskendus kohalikele valimistele ning noortele. Päevajuht Kaspar Aren lausus, et valimised on ukse ees ning esimest korda saavad valida ka 16aastased.
Lauluväljakult tal ühtegi 16aastast leida ei õnnestunud, seega uuris noorsootöötajalt Maarja-Ly Teinolt, kuidas on noored valimisteks valmis: „Olen üritanud noortele selgitada, et ärge valige ainult neid, kes teile šokolaadi kingivad. Uurige kandidaatidelt, mille eest nad seisavad, mida tahavad muuta, kuidas teie elu paremaks läheks. Paraku on palju ükskõiksust, ei saada aru, miks peaks üldse valima minema. Teen teavitustööd, et seda hoiakut muuta.”
Arukülalane Megel Arroküll meenutas, et mõned aastad tagasi, kui sai ise esimest korda valima minna, andis hääle oma tutvusringkonda. Ta tõdes, et polnud ilmselt ainuke noor, kes nii tegi.
Aruküla kooli direktor Avo Möls sõnas, et tema 16aastastele valimisõiguse andmist ei poolda: „Nagunii on valimine suur loterii ning valitakse neid, keda teatakse, mitte võõraid. Ei saa aru, kelle või mille jaoks see seadusemuudatus tehti. 16aastane ise kandideerida nagunii ei saa, selle tuleb tal veel kaks aastat.”
Ka vallavanem arvas, et valimisea langetamine polnud hea mõte: „Olen palju noortega suhelnud ning neilt küsinud, kas valimisõigus annab neile uhkema tunde. Nad vastavad, et ei saa täpselt aru, mida peavad tegema või kelle poolt valima. Kui mõni protsent noori on end kurssi viinud ning tahab valimistel osaleda, pole see minu arvates veel piisav põhjus seadust muuta. Kui noortel pole välja kujunenud oma maailmavaatelist seisukohta, hakkavad nad oma otsuseid tegema vanemate, sõprade või manipuleerivate poliitikute mõjutusel.”





