Vahest poleks see nii läinud, kui poliitikuid poleks siis, kui kriisi märgid juba selgelt näha olid, vallanud usk, et küll see kriis meist iseenesest mööda läheb. Optimism on kena asi, kuid teatud mõttes väga kurbi tagajärgi andev. Tean seda omast käest, sest ega ma isegi ega mu erakond sellest vaba polnud. Nii pole siin mõtet kellelegi näpuga näidata või süüdlasi otsida, küll tuleks roosad prillid aga eest võtta ja tegelikkusele otsa vaadata. Kui seda teha ei julge, siis on lood hullud.
Rahvas teab hästi, et ei saa kulutada seda, mida pole teenitud, riik üritab oma kulusid aga vaid väga ettevaatlikult kokku tõmmata, endale aru andmata, et kui tulud kokku kuivavad, on möödapääsmatu ka kulusid vähendada. Ühed ütlevad, et miks me peame üldse kulusid kärpima ning töötutelt nende hüvitisi kokku tõmbama, parem tõstame maksud taevasse, unustades ära, et sel teel laseme majanduse päris põhja ja lööme tööpuuduse lakke. Teistele on maksude tõstmine aga päris tabuteema – kokkuhoid tuleb saavutada kulude kärpimise teel. Kui aga pärida, et milliste täpsemalt, siis selgub, et ühest kohast ikka ei saa ja teisest on päris võimatu. Kolmandad tegelased aga ütlevad, et laske meid ka riigitüüri juurde, kui me seal oleme, küll me siis ütleme, kust me teil kokku tõmmata lubame. Kui ütled, et kuulge mehed, nii ikka ei lähe, siis öeldakse, et oled paha inimene ja intrigant.
Tegelikult on ainus võimalus kriisist välja tulla tasakaalu otsimine nende kõigi teede vahel. Ehk kärpida tuleb nii kulusid kui tõsta vähesel ja ühtlasel määral ka makse. Tean, et selline soovitus on eriti ebapopulaarne – sõimata saab mõlemalt poolt. Populaarsuse peale pole hetkel aga aega mõtelda – selleks, et aasta lõpuks Eestil näpud põhjas poleks, tuleb poole aasta jooksul kokku tõmmata vähemalt 6,25-6 miljardit krooni. Kergeid ja meeldivaid otsuseid pole selleks enam jäänud, teha tuleb raskeid ning vastikuid otsuseid. 1992. ja 1999. aastal saime sellega hakkama ja viisime Eesti kriisist välja, meie kohus on seda ka praegu teha.
