Ära­pa­ni­ja, kas sa pä­ri­selt ta­had sel­li­ses maail­mas ela­da?

KARL GUS­TAV ADAM­SOO,
Te­lia al­ga­tu­se #suu­rim­jul­gus üks eest­ve­da­jaid

Mil­lal Sul­le kee­gi mi­da­gi hal­vas­ti üt­les? Loo­dan, et se­da po­le vii­ma­sel ajal juh­tu­nud, aga kui mee­nu­ta­da mõn­da vii­mast olu­kor­da, siis ki­sub mee­le pä­ris mõ­ruks. Sa­mas mär­kad tõe­näo­li­selt teis­te­le “ära­pa­ne­mist” ja kiu­sa­mist en­da üm­ber iga päev – in­ter­ne­ti kom­men­taa­riu­mi­tes, sot­siaal­mee­dias või mõn­da klip­pi vaa­da­tes, kus kee­gi on võe­tud ram­bi­val­gu­ses et­te, et ta maa­ta­sa te­ha.

Mõ­ned ni­me­ta­vad sel­list kiu­sa­mi­se­le sar­nast käi­tu­mist “nau­di­ta­valt mus­taks huu­mo­riks”, mis peaks ole­ma eest­las­te­le loo­mu­pä­ra­ne. Vae­valt on must huu­mor meil ve­res, pi­gem on pal­jud loo­nud sel­li­se too­ni ja vii­si uueks nor­maal­su­seks, kus meil just­kui lä­heks to­hu­tult kor­da, mi­da kee­gi ar­vab, kui­das käi­tub või mil­li­ne väl­ja näeb.

Kind­las­ti män­gib oma­va­he­li­se suht­lus­kul­tuu­ri muu­tu­se osas pal­ju rol­li prae­gu­ne aeg – toi­me­tu­lek vii­ru­se­ga, met­si­kud po­liit­de­ba­tid ning tead­ma­tus ko­gu tu­le­vi­ku ees. Sa­mas saab igaüks mõel­da ja ot­sus­ta­da, kui pal­ju ta te­ge­li­kult sel­lest kõi­gest en­nast mõ­ju­ta­da la­seb. Kui tee­ma on ini­mes­te elu ja tu­le­vik, toob see kaa­sa soo­vi kaa­sa rää­ki­da, aga kas poo­la­no­nüüm­ne kom­men­taar reaal­selt muu­dab mi­da­gi? Vae­valt. Ehk muu­tuks maailm Si­nu jaoks pa­re­maks pai­gaks, kui as­tud ar­vu­ti ta­gant ee­ma­le ja asud hoo­pis te­gu­de­le? Vä­he­malt oled mi­da­gi ena­mat tei­nud.

Omaet­te kü­si­mus on, mil­list ees­ku­ju an­na­me noor­te­le oma käi­tu­mi­se­ga füü­si­li­ses- ja kü­ber­maail­mas. Ku­hu peab ase­tu­ma sel­les kesk­kon­nas noor, kes ini­me­se­na al­les ku­ju­neb. Ja se­da suu­res­ti teis­telt ees­ku­ju võt­tes. Noor peab kas­va­ma to­le­ree­ri­va­mas ja kiu­sa­mis­va­bas ühis­kon­nas, et saaks te­ge­le­da roh­kem iseen­da aren­gu­ga, mit­te en­da või mõ­ne lä­he­da­se sõb­ra hin­ge kok­ku lap­pi­mi­se­ga.

Ma ei usu, et ini­me­ne ta­hab, et tei­ne ini­me­ne liht­salt tun­neks en­nast hal­vas­ti. See tu­le­neb suu­res­ti mil­lest­ki muust – kat­ki­sest hin­gest, hir­must, vä­si­mu­sest, ma­da­last ene­se­hin­nan­gust või mõ­nest muust te­gu­rist X. Kah­juks on kan­na­ta­jad nii pih­ta saa­nud osa­pool kui ka üt­le­ja ise. Vii­ma­ne võib ju sel­lest het­kest min­gi kum­ma­li­se nau­din­gu saa­da, aga tõe­näo­li­selt kus­kil sü­ga­val si­si­mas ka­het­seb ka oma te­gu.

Kius põh­jus­tab kiu­su. Noo­red mär­ka­vad ja jäl­gi­vad en­dast va­ne­maid pal­ju. Hal­ba võe­tak­se kaa­sa, kuid õn­neks õpi­tak­se ka, miks mõn­da as­ja ei ta­suks ku­na­gi te­ha. Sa­mas on kü­ber­kiu­sa­mi­ne noor­te seas ol­nud aas­tast aas­tas­se vä­ga suur prob­leem. Sta­tis­ti­ka näi­tab, et iga nel­jas laps puu­tub kok­ku kü­ber­kiu­sa­mi­se­ga. Olu­kor­ra muu­dab kur­ve­maks fakt, et kiu­sa­mi­se­le on jär­jest ras­kem va­he­le sek­ku­da, sest on lii­ku­nud sot­siaal­mee­dia kin­nis­tes­se grup­pi­des­se ja ot­se­sõ­nu­mi­tes­se. Õpe­ta­ja­te ja va­ne­ma­te jaoks muu­dab see las­te toe­ta­mi­se kee­ru­li­se­maks. Kui me täis­kas­va­nu­te­na näi­taks veel enam ees­ku­ju noor­te­le, luues iga­ päe­v vai­mu­le ter­vis­li­ku­mat suht­lus­kul­tuu­ri, an­naks see ka noor­te­le mo­ti­vat­sioo­ni ha­ka­ta tei­ne­tei­ses­se lu­gu­pi­da­va­malt suh­tu­ma.

Kui veel õpe­ta­ja olin, nä­gin kat­ki­se hin­ge­ga noo­ri, kel­lel oli soov te­ha maail­mas mi­da­gi äge­dat ja head. Ome­ti­gi pol­nud neil ener­giat, sest kee­gi oli neid maa­ta­sa tei­nud, ning tu­leb ha­ka­ta kat­kist inim­hin­ge kok­ku lap­pi­ma. Aga kui see ini­me­ne tu­le­vi­kus pääs­tab ope­rat­sioo­ni­saa­lis si­nu elu või pa­neb or­de­ni rin­da, sest oled tä­na pa­rem ini­me­ne oma te­gu­des kui siis? Kas see ini­me­ne jääks Sul­le sa­ma­moo­di et­te na­gu too­na, kui te­ma kõ­ne­ma­neer, juuk­se­värv või maail­ma­vaa­de rii­vas sil­ma-kõr­va?

Kui pal­ju oled ise en­da­le ees­ku­juks? Ala­ti ei pea kan­ge­la­seks saa­ma siis, kui tood tei­selt mand­rilt ko­ju me­da­li. Ehk pii­saks, kui üri­taks maail­ma muu­ta ühe po­si­tiiv­se tun­nus­tu­se, mit­te kel­le­gi al­la tõm­ba­mi­se­ga?