Raasiku vallavolikogu esimees ANTS KIVIMÄE remondib tsikleid ning koolitab harrastuslendureid.
Ants Kivimäe on olnud Raasiku vallavolikogus 15 aastat. Ta ütleb, et on mitu korda mõelnud kandideerimiskarussellist kõrvale jääda, kuid ei suuda – kohalik elu läheb nii palju korda. „Volikogu praegune koosseis on minu jaoks viimane, siis annan teatepulga edasi,“ lausub ta.
Ants Kivimäe on elanud kogu elu Raasiku alevikus ning sama kaua olnud huvitatud ka kohalikust elust: „1994. aastal kaitsesin oma diplomitööd, mille teema oli Raasiku valla strateegilise arengu aluste väljatöötamine. Suur oli äratundmisrõõm, kui möödunud aastal uut vallavanemat valisime ja küsisime, kuidas kandidaadid valla tulevikku näevad. See, mida nemad välja tõid, kattus paljuski mu diplomitööga.“
Enne 1999. aasta valimisi koputas Ants Kivimäe uksele Andre Sepp, kes kutsus ta kandideerima.
„Poliitika on omapärane, alguses lähed pooleldi vastumeelselt, samas huviga hinges. Kui oled ühe valimisperioodi ära olnud, tajud, kuidas oled asju mõjutanud, suunanud, näinud valla arengut. See on sedavõrd ahvatlev, et ei raatsi kõrvale jääda,“ räägib ta.
Enam ei kandideeri
Oma juhitava valimisliidu Kodukoha Eest asutas ta, kui mõtted läksid Andre Sepa omadest lahku, tekkisid eriarvamused: „Järgmistel valimistel kandideerisime oma liiduga. Seda olen siiani vedanud, nimekirjas on peamiselt samad inimesed. Valimisliidu loomisel käisin ukselt uksele rahvaga suhtlemas ja meie põhimõtteid selgitamas.“
Ants Kivimäe kinnitab, et kuigi ta enam ise valimistel osaleda ei kavatse, jääb valimisliit kindlasti alles: „Raasiku alevik ei kao kuhugi ja keegi jääb ikka juhtfiguuriks.“
Ta tõdeb, et Raasikule on kasvanud uus põlvkond: „Vaatan tänaval noori inimesi, kuid peaaegu kedagi ei tunne. Nende hulgast võiks ju leiduda mõni, kes tunneks kohaliku elu vastu huvi ning osaleks poliitikas.“
Volikogu esimehe töö on tema arvates läinud viimaste kuudega lihtsamaks: „Pärast möödunud aasta valimisi oli koosistumisi pea iga päev, et saada aru, mida keegi mõtleb. Nüüd on mul tavaliselt vallamajja asja kahel kuni kolmel päeval nädalas.“
Istungi kohta arvab, et ei tohiks minna mokalaadaks: „Saadikud peavad rääkima, kuid mitte lõputult. Töö käib komisjonides, volikogulaua taga pole mõtet hakata asjadesse süüvima.“
Istungitel hindab ta avatust ning ütleb, et vallakodanikud on alati oodatud: „Me pole seal ilmeksimatud jumalad, vaid rahva valitud. Istungid on avalikud, kui keegi leiab, et on põletav probleem, saab tulla ja sõna küsida. Volikogu pole vabamüürlaste ühendus, millest keegi midagi ei tea.“
Siiani parim volikogu
Viimased valimised tõid vallavolikogusse uusi nägusid ning algus oli volikogu esimehe sõnul keeruline: „Alguses puudus usaldus. Uued rääkisid, vanad olid tõredad, umbusklikud. Eelarvamus oli palju suurem, kui asi seda väärt. Uus valimisliit on näidanud, et seal on küpsed kohalikud poliitikud. Nüüd on me volikogu tõesti hea, kus on ka tugev ja kriitiline opositsioon.“
Ta leiab, et kui üks seltskond jääks 10-15 aastaks volikogu etteotsa, kaob kriitikameel: „Inimloomusele on omane teha vigu. Seega peab olema vahel keegi, kes heastab ja korrastab eelmiste vigu. Praegu on meie kord teha õigeks asjad, mis on vahepeal käest ära läinud.“
Vallavanema ameti peale pole Ants Kivimäe mõelnud: „Ei kadesta seda ametit. Et olla kogu aeg pildil, pead käima igal külakoosolekul, õhtuti komisjonides. Vähe jääb vaba aega ning eraelu polegi. Kuigi elan praegu vaid koos koer Kataga, pean end rohkem kodu- ja pereinimeseks. Kui vaja lapselapsed kuhugi viia, on see minu jaoks alati esikohal. Seejärel alles harrastused ja töö.“
Ta sõnas, et vallajuhtimises vajab iga ajajärk omi juhte: „Kiidame Toivo Veenre inimsõbralikkust ning viisi, kuidas ta lahendas probleemid inimlikust aspektist võttes. Kui aga praegusele vallavanemale öelda, et ära aja määrusi ja seadusi taga, oleksime külili. Mida enam ühiskond areneb, seda reguleeritumaks läheb, ega saa enam nii lõdvalt suhtuda. Praegune vallajuht peab olema administraator, seadusi tundev, alles teises järgus nägema inimest. Teisalt teeb kurvaks inimlikkuse kadu.“
Elektrikust finantsidirektoriks
Ants Kivimäe suguvõsa on pärit Koselt: „Isa Lembit Kivimäe läks Kuusallu tööle ja oli seal kolhoosi aseesimees, sealkandis tuntud mees. Isa eluajal me temaga palju ei suhelnud, sest nad läksid emaga lahku. Isa matustel kohtusin aga oma poolõdede ja -vendadega, kellega hakkasime tihedamalt suhtlema.“
Pärast isa surma läks ta vaatama isa kodutalu: „Seal käies tundsin, et olen koju jõudnud. Talu oli enne sõda välja ostetud, kuid kuna erastamise ajal ei soovinud isa hakata seal maad harima, ta loobus. Seetõttu oleks ma pidanud vana talukoha uuesti välja ostma. Võtsin maa-ametiga ka ühendust, kuid ametnike ükskõiksuse tõttu jäin talukohast ilma. Muidu oleks sinna veel palkmaja püsti pannud.“
Esimene kodu Raasiku alevikus oli tal Kambi mõisas, mille kõrvale ehitas oma praeguse elumaja: „See oli aeg, kus mul oli palju energiat, tulin töölt ja panin kohe segumasina tööle.“
Ants Kivimäe on lõpetanud Polütehnikumi ning töötas pärast sõjaväge elektrikuna. Seejärel läks ta tööle keemiainstituuti, reisijateveo valitsuses pidas vaneminseneri ja vanemenergeetiku ameteid.
„Ühel hetkel tuli aga teadmine – pean otsustama, kas jätkan spetsialistina või hakkan juhtima. Juht ei tohiks langeda spetsialisti tasemele. Ta peab teadma, mida juhib, aga ei tohi pisiasjadega tegeleda, vaid hoidma visiooni,“ sõnas ta.
Ettevõte EKE MRK, praegune Merko pakkus talle peamehaaniku ja mehaniseerimisbaasi juhataja kohta. Kui Raasikul hakati looma ettevõtet Mistra, kutsuti ta sinna peamehaanikuks, sealt liikus edasi vildivabrikusse, asutas proteesiseadmete tootmise ettevõtte, juhtis Eesti Relvakaubanduse Liitu.
Keila metalliettevõtte finantsdirektorina pidas ta vastu 10 kuud: „Ettevõttel polnud kasumit ollagi ning juhataja nägi minus algusest peale konkurenti. Siiski hakkas tootmisjuht kasutama omahinna arvutamise uusi aluseid, mille mina välja töötasin ning kasum hakkas tõusma.“
Seejärel töötas ta Tallinnas 14 aastat kinnisvara haldaja ja arendajana: „See on töö, mida olen kõige kauem teinud. Sealt tulin paar aastat tagasi tööle Aade Lõnga.“
Arvukad töökogemused on andnud Ants Kivimäele tema hinnangul oskuse panna meeskonda ühe eesmärgi poole liikuma: „Ei kujuta ette, kas ja millal mu kärsitus vaibub, kuid niisama pole mõtet aknast välja passida.“
Oma lennukiga Raasiku kohal
Kõige suuremaks hobiks nimetab ta harrastuslendamist, millega on aktiivselt tegelenud viimased 14 aastat: „Olin nooruses lennuklubis ja tegin langevarjusporti, kuna mind ei lastud kehva silmanägemise pärast lendama. Kui hakkasin peret looma, nõudis naine enne pulmi, et noore mehe rumalused tuleks ära lõpetada.“
Uuesti lendama tõi ta Olav Neuland, kes pani 2001. aastal kokku Eesti esimest harrastuslendurite gruppi ning uuris, kas Ants Kivimäe oleks huvitatud.
„Pole otsust kahetsenud. Meeldiva harrastuse muudab eriti mõnusaks seltskond. Kui meil poleks oma head seltskonda, poleks lendamisel seda võlu. Harrastame selleks, et olla koos teiste sama mõttelaadiga kaaslastega,“ ütles ta.
Lennukijuhtimise õppimiseks tuli tal käia 4-5 kuud intensiivsetel kursustel. Esimesed tunnid lendas ta Piibel, seejärel Tallinna lennuväljal. Nüüdseks on tal kontrollpiloodi ning lennuõpetaja pädevused ning on mitu aastat koolitanud järelkasvu – korraga on grupis mõned õppurid, kellega teeb Piibel õppelende.
Ants Kivimäel on oma lennuk, Ultralight-A, millega käib vahel oma lõbuks koduümbruse kohal lendlemas: „Kui on väga stressirohked ajad, tõusen õhku, mõtlen ja vaatan, kui ilus kõik on. Õnnestus teha oma majast pilt, kuhu jäi peale ka meri.“
Ülikerglennuki litsents ei luba tegeleda kommertslennundusega. Sõite deltaplaaniga on aga välja loositud näiteks Raasiku jalgpallivõistluste pealtvaatajatele.
Teine suur hobi sai Ants Kivimäel alguse 1975. aastal, kui ostis Kuusalu vallast Kaberla külast oma esimese tsikli: „Polnud raha, et osta midagi kobedamat ja kaasaegsemat. Tegin selle korda ning kasutan siiamaani. Teisi tsikleid aina ehitan – lammutan laiali ja ehitan uuesti paremaks.“
Kunagi oli tal plaanis teha oma koju tsiklimuuseum: „Pärast nõukogude aja lõppu läks aga elektri hind lakke ning mõistsin, et muuseum ei tooks midagi sisse.“
Aastakümneid on olnud ta raadioamatöör: „Mul on litsents ja oma kutsung. Omal ajal istusin kirglikult kõrvaklapid peas, mikker ees ja rääkisin. Võib-olla pöördun selle juurde tagasi, kui olen vanem. Kui lendamiseks ei anna arst enam tõendit, sõidan tsikliga. Kui sellega ka enam ei tohi, võiks tubaste asjade poole pöörduda. Istuks soojas toas ja räägiks raadio teel teiste amatööridega.“
Silmailu ning harrastuslennuväli
Raasiku valla elus muudab teda vahel kurvaks kasvav anonüümsus: „Võimalik, et Raasiku elanike arv on ületanud kriitilise piiri, mistõttu üksteist enam ei tunta. Näen, kuidas väikeste valdade pisikesed külad on korda tehtud. Kui vaid meie alevik oleks sedasi ilus ja korras. Pole nii palju vanu inimesi, kes ei jaksaks teha. Samas ei saa ka öelda, et rahvas oleks väga passiivne. Kui teeme Kodukandi Seltsiga talgud, tuleb 70-100 inimest.“
Ta ütleb, igapäevaelus ei märka paljut, sest on harjumus: „Alevi 750 aasta kivi juures on pajupõõsas, mis on ühe liiklusmärgi peaaegu ära varjanud. Kui üks vallaelanik sellele mu tähelepanu juhtis, märkan nüüd iga kord, kui mööda lähen. Lähipäevil lähen kirve ja saega ja võtan selle maha.“
Raasiku valla arengusuund peaks olema tema hinnangul turismi ja vaba aja veetmise võimaluste arendamine: „Selge, et logistikakeskust siia ei tee. Tööstusparkide jaoks pole meil vastavaid tingimusi. Peame ära kasutama, et oleme Tallinnat ümbritseva nii-öelda kuldse vöö taga. Loodud on matkarajad, tulevikus võiks olla krossirada ja harrastuslennuväli, mis sai kirja pandud Harju maakonna arengukavasse.“
Raasiku vallas on tema arvates palju toredat: „Samas Peningi mõis müüdi erakätesse ning laguneb. Peningi mõis võiks olla korrastatuna sama kena kui Anija mõis.“
Ants Kivimäe tõdeb, et kõike ei saa kohe ja kähku, kuigi tahaks: „Ökonomistina tean täpselt, millised on olnud meie võmalused, ei saa neist üle hüpata. Palju on ehitatud uut ja ilusat. Nii lastele kui vanadele on kõik käe ja jala juures. Arendajad toksivad maju aina üles ja rahvast lisandub. Seega tulevik sisendab põhjust olla optimistlik.“
