„Seekord hakkas Kiievis rohkem silma tabamuse saanud või põlenud elumaju, kuhu droon oli sisse lennanud,“ ütles Anija vallavanem Riivo Noor, kes möödunud nädalal tuli tagasi seitsmendalt humanitaarmissioonilt Ukrainasse.
Ka valla heakorratööde spetsialist Jaan Takk, kellel seekordne sõit Ukrainasse autosid viia oli neljas, kinnitas, et Kiiev on muutunud võrreldes aastataguse ajaga, mil käis seal esimest korda: „Sõda on seal nüüd tuntavam. Kui aasta eest ütlesin Kiievis jalutades, kui ei teaks, et oled sõjakoldes, ei saakski sellest aru, aga nüüd oli seda näha – purustatud hooneid on tunduvalt rohkem.“
Riivo Noor meenutas, kui varasematel kordadel kuulis Ukrainas vahel öösiti õhuhäireid ja kõmmutamist, siis sel korral olid need peaaegu 24/7. Humanitaarmissioonile sõitvatel meestel soovitati juba kodus laadida telefonidesse rakendus, mis annab aktiveeritud piirkonnas ohuolukordadest märku: „Isegi Eestis hakkas mu telefon Kiievi õhuhäiretest märku andma.“
See, kas häire ajal Ukrainas varjutakse, sõltub sellest, kas alarm on punane või kollane: „Punane alarm tähendab, et raketid on ballistilised ja suhteliselt ligidal ning siis üldiselt varjutakse, kollase häire puhul on oht nõrgem ja sellest ei tehta enam eriti välja.“
Ka Riivo Noor ja Jaan Takk pidid sel korral Kiievis korra varjuma ühe maja keldrisse – õhuhäire tuli ajal, mil missioonil osalenud andsid autosid üle Ukraina rindemeestele.
Anija vallavanem jutustas, et elu läheb Ukrainas siiski edasi – inimesed käivad tööl, lapsed koolis: „Kui seekord Lvivi jõudsime ja telefonid andsid märku õhuhäirest, nägime bussipeatuses koolikottidega lapsi, kes ootasid bussi, et kooli sõita. See oli mõtlemapanev pilt. Aga elu peab edasi minema, nad ei saa jääda maa alla varjenditesse. Ukrainlased teevad oma toimetusi ja trotsivad seda kõike – kauplused, ööklubid, kõrtsid töötavad, lihtsalt vahepeal on õhuhäired ja muidugi ka öine komandanditund. Ka sealne rahvas on selle olukorraga mõneti harjunud ja ära tabanud, et see on Ukraina jaoks võtmekoht – elu ei saa jääda seisma.“
Anija valla mehed käivad Ukrainasse autosid viimas maailmas praegu suurima eraalgatusliku Ukraina toetuseks loodud organisatsiooni NAFO kaudu. NAFO kogub üle maailma annetusi, et osta rindemeestele sobivaid masinaid. Need tuuakse Eestisse, remonditakse ja värvitakse ning saadetakse Ukrainat kaitsvatele väeosadele. Iga kuu läheb Ukrainasse uus konvoi mitmekümne autoga, igas masinas on kaks juhti, autojuhte on samuti kõikjalt maailmast. Anija vallavanem osales missioonil esmakordselt möödunud aasta jaanuaris, viimased neli korda on Riivo Noor Ukrainasse sõitnud koos kolleeg Jaan Takiga.
„Jaan rääkis mulle, et tahab ka tulla, uurisin asja, autojuhte on ikka vaja ja nüüd käimegi Ukrainas koos. Sõidame kordamööda, enamasti on iga paari tunni taga peatused ja vahetused. Meie oleme teinud ka nii, et sõidame kumbki järjest paar peatusevahet, neli-viis tundi, siis vahetame. Nii saab järjest rohkem puhata, samas on see sõitja jaoks suurem pingutus,“ rääkis Riivo Noor.
Viimatisel korral, kui Eestist startisid Kiievisse kokku paarkümmend autot, kestis sõit 33 tundi, sest Poola piiril tuli 7 tundi oodata, kiirematel kordadel on Kiievisse jõutud ka 28 tunniga. Riivo Noor ja Jaan Takk transportisid sel korral Ukraina pealinna Rootsist toodud Volkswagen Transporter bussi. Masinad viiakse etteantud sihtpunkti, enamasti on see mõni parkimisplats. Seal vaatavad NAFO koostööpartnerid need üle, pesevad ja vajadusel remondivad ning järgmisel päeval antakse autod üle rindemeestele eri väeosadest.
„NAFO juhid ütlevad, et kui auto peab rindel vastu 6 kuud, on see oma eesmärgi täitnud. Kõige lühem eluiga Ukrainasse viidud autol on olnud üks päev – jõudis sinna ja järgmisel päeval lasti sodiks,“ lausus Riivo Noor.
Nii tema kui Jaan Takk on tänavu võtnud Kiievisse auto viimiseks töölt puhkuse kolm korda. Ühe korra lähevad sel aastal veel.
„See on vähim, mida saame teha Ukraina abistamiseks ja Eesti julgeoleku heaks,“ ütlevad nad.






