Ani­ja mõi­sas mee­nu­ta­ti 38 aas­tat ta­ga­si loo­dud muin­sus­kait­se selt­si

Möö­du­nud nä­da­lal toi­mu­nud Eu­roo­pa muin­sus­kait­se­päe­va­de raa­mes olid Ani­ja mõi­sas ree­del, 12. sep­temb­ril kü­las en­di­se Ani­ja Muin­sus­kait­se Selt­si üks asu­ta­ja ja esi­mees Mil­vi Sch­meidt ning selt­si al­ga­tu­sel taas­ta­tud ja 12 aas­tat te­gut­se­nud Ani­ja alg­koo­li di­rek­tor Tiiu Tris­berg. Nad mee­nu­ta­sid 1988. aas­tal asu­ta­tud selt­si loo­mist ja se­da, kui­das täi­de­ti selt­si kaks pea­mist ees­mär­ki – Ani­ja mõi­sas taa­sa­va­ti kool ning va­ba­dus­sõ­ja Pris­ke la­hin­gu mä­les­tu­seks püs­ti­ta­ti Pii­be maan­tee äär­de uus au­sam­mas.

Muin­sus­kait­se selt­si asu­ta­jaid oli 19
Prae­gu 93aas­ta­ne Mil­vi Sch­meidt töö­tas 1986. aas­ta­ni Keh­ra kesk­koo­lis aja­looõ­pe­ta­ja­na. Kui hak­ka­sid pu­hu­ma va­ba­du­se­tuu­led ja loo­di Ees­ti Muin­sus­kait­se Selts, as­tus ta 1988. aas­tal sel­le liik­meks. Käis koo­so­le­ku­tel, kus tol­lal veel sa­la­ja aru­ta­ti ka, kui­das tä­his­ta­da 70 aas­ta möö­du­mist va­ba­dus­sõ­ja al­gu­sest. Ü­le-ees­ti­li­sest selt­sist sai ta idee ja in­nus­tust al­ga­ta­da ka ko­du­kan­dis muin­sus­kait­se selt­si loo­mi­ne.

„Mul­le oli vä­ga täh­tis sel­le asu­ta­mi­ne just Ani­jal. Ma ei ol­nud ko­ha­lik, olen pä­rit Pär­nust, aga abi­kaa­sa Olaf Sch­meidt oli ko­ha­lik. Kui tu­li­me ela­ma Keh­ras­se, tut­vus­tas ta mind Keh­ra elu-olu­ga, sa­mu­ti käi­si­me sa­ge­li Ani­jal. Abi­kaa­sa oli Ees­ti Põl­lu­ma­jan­du­se Aka­dee­mias õp­pi­nud met­sa­ma­jan­dust ja oli vä­ga hu­vi­ta­tud dend­ro­loo­giast. Tal oli Ani­ja park vä­ga sü­da­mel, käis ik­ka siin ja is­tu­tas ka puid,“ rää­kis Milvi Schmeidt.

Ta oli üli­koo­lis õp­pi­nud kuns­ti­a­ja­lu­gu ning lisaks sel­le­le, et neid kur­vas­tas par­gi vi­let­s olu­kor­d, vaa­ta­sid Sch­meid­tid kah­ju­tun­de­ga ka se­da, kui­das Ani­ja mõis la­gu­neb.

Ani­ja Muin­sus­kait­se Selt­si asu­ta­mis­koo­so­lek oli 1988. aas­ta 19. no­vemb­ril Ani­ja mõi­sas, mis oli Mil­vi Sch­meid­ti hin­nan­gul too­na vä­ga ha­le­das sei­su­kor­ras. Ko­hal oli üle 30 ini­me­se, selt­si asu­ta­ja­liik­me­te­na on neist kroo­ni­kas kir­jas 19. Kroo­ni­ka­raa­ma­tus­se on selt­si loo­mi­se al­ga­ta­ja ja eest­ve­da­ja veel üles tä­hen­da­nud, et asu­ta­mis­koo­so­le­kul rää­kis aja­loo­la­ne Hei­ki Valk Ees­ti Muin­sus­kait­se Selt­si tek­kest ja ta­kis­tus­test, mi­da või­mu­a­su­tu­sed on tei­nud selt­si te­ge­vu­se pi­dur­da­mi­seks, ning kui­das selts on siis­ki võt­nud oma ko­ha Ees­ti kul­tuu­ri säi­li­ta­mi­sel ja kaits­mi­sel.

Hil­jem kü­si­tud Tal­lin­nast üle-ees­ti­li­sest muin­sus­kait­se selt­sist, kui­das Ani­jal saa­dak­se ko­ha­li­ku või­mu­ga lä­bi, kas nad ei ta­kis­ta selt­si te­ge­vust. Mil­vi Sch­meidt kin­ni­tas, et neil se­da mu­ret ei ol­nud, kü­la­nõu­ko­gu esi­mees Il­sia Vä­li oli ka ise selt­si asu­ta­ja­te seas, sa­mu­ti vä­ga vas­tu­tu­le­lik ja toe­tas iga­ti.

En­ne asu­ta­mis­koo­so­le­kut ei mõel­nud Mil­vi Sch­meidt, et peab hak­ka­ma selt­si esi­me­heks, loo­tis, et mõ­ni noor Ani­ja ela­nik võ­tab sel­le en­da kan­da: „Mi­na mõt­le­sin Ri­ho Ol­ber­gi pea­le. Kuid te­ma oli vas­tu ja kee­gi tei­ne ka ei soo­vi­nud. Siis üt­les Val­dur Hü­va­to – aga kes sel­le selts­kon­na kok­ku ajas? Nii et kui­gi ma ei taht­nud ega ol­nud har­ju­nud as­ju aja­ma, pi­din hak­ka­ma esi­me­heks.“

Na­gu teis­tel sar­nas­tel selt­si­del, oli ka Ani­ja Muin­sus­kait­se Selt­sil suur soov ai­da­ta kaa­sa Ees­ti va­baks saa­mi­se­le. Li­saks nii-öel­da Ees­ti as­ja aja­mi­se­le oli selt­sil al­gu­sest pea­le kaks suurt sih­ti – taas­ta­da Ani­ja-Pris­ke au­sam­mas ning taa­sa­va­da Ani­ja kool.

Ani­ja-Pris­ke au­sam­mas
Va­ba­dus­sõ­jas 3.-4. jaa­nua­ril 1919 toi­mu­nud Pris­ke la­hin­gu auks ava­ti 1932. aas­ta su­vel Pii­be maan­tee ää­res Ani­ja-Pris­ke au­sam­mas, mis võe­ti küm­me aas­tat hil­jem ve­ne­las­te kä­sul ma­ha. Paar aas­tat hil­jem pü­hit­se­ti sam­mas uues­ti, kuid pä­rast ve­ne­las­te naas­mist las­ti õh­ku.

Kui Ani­ja Muin­sus­kait­se Selts al­ga­tas au­sam­ba taas­ta­mi­se, te­ge­le­sid sel­le­ga põ­hi­li­selt selt­si liik­med Jaan Grin­kin ja Aare Lepp. Kroo­ni­ka­raa­ma­tus on kir­jel­dus, et Pris­ke au­sam­mas on ne­li­nurk­ne pü­ra­miid, mis koos­neb kol­mest ta­hust. Põl­lu­ki­vist ta­hu­ti kolm eral­di osa, sam­ba üle­mi­se plo­ki üks külg on po­lee­ri­tud ja sin­na on raiu­tud kul­la­tud tekst. Sam­mas mak­sis 2500 rub­la, sel­le kõr­val olev hauap­laat 625 rub­la. Ra­ha sai selts an­ne­tus­test. Kõi­ge suu­re­mad an­ne­ta­jad olid Keh­ra sov­hoos, kes an­dis 2000 rub­la, ning Keh­ra et­te­võ­te Ko­du, kes toe­tas 1000 rub­la­ga. Erai­si­ku­test an­dis suu­ri­ma sum­ma Ra­hel Re­bast – 100 rub­la.

Ani­ja-Pris­ke mä­les­tus­sam­ba pi­du­lik taa­sa­va­mi­ne oli 23. juu­nil 1990.

Mil­vi Sch­meidt: „Taht­sin kan­ges­ti, et ava­mi­ne toi­muks nii, na­gu oli ees­ti-ajal 1932. aas­tal. Tead­sin, et aja­kir­jas Sõ­dur oli too­nast ava­mist kir­jel­da­tud, kuid aja­ki­ri oli ku­sa­gil raa­ma­tu­ko­gus kee­la­tud fon­dis. Kü­la­nõu­ko­gu esi­mees Il­sia Vä­li üt­les, et sin­na kee­gi nii­sa­ma li­gi ei pää­se, va­ja on pro­pus­kit, lu­ba. Te­ma kir­ju­tas siis pro­pus­ki ja läk­sin­gi Tal­lin­nas­se raa­ma­tu­kok­ku, vist Toom­pea­le min­gis­se erio­sa­kon­da. Ku­ju­ta­ge et­te – ve­ne sõ­dur püs­si­ga oli seal uk­se peal. Aga pro­pus­kit ta õie­ti ei vaa­da­nud­ki, üt­les, et ah, min­ge.“

Ani­ja-Pris­ke au­sam­ba taas­­ava­mi­ne oli Mil­vi Sch­meid­ti sõ­nul või­mas – oli ilus ilm, ko­hal oli pal­ju rah­vast, käes si­ni­must­val­ged li­pud. Sam­ba juur­de min­di en­di­se val­la­ma­ja juu­rest Sood­last ühi­ses rong­käi­gus: „Ve­ne väed olid veel sees, sõ­du­rid vaa­ta­sid meid Pii­be maan­tee ää­res au­to­kas­tist.“

Ani­ja alg­kool
Ani­ja alg­kool ava­ti sa­mal 1990. aas­tal. Mil­vi Sch­meidt ütles, et ena­mi­kul neist ini­mes­test, kes olid kaks aas­tat va­rem osa­le­nud Ani­ja Muin­sus­kait­se Selt­si asu­ta­mis­koo­so­le­kul, oli sel­ge, et selt­si abil tu­leb 1975. aas­tal su­le­tud Ani­ja alg­kool uues­ti ava­da.

„Te­gi­me koo­so­le­kuid, rää­ki­si­me, et koo­li on va­ja, mui­du ku­kub mõis kok­ku. Loot­si­me, et kui kool on sees, ha­ka­tak­se mõi­sa re­mon­ti­da,“ sel­gi­tas ta.

Prae­gu 83aas­ta­ne Tiiu Tris­berg töö­tas too­na Kos­ti­ve­re koo­lis ve­ne kee­le õpe­ta­ja­na. Ta elab küll Ani­ja mõi­sa lä­he­dal, kuid pol­nud muin­sus­kait­se selt­si koo­so­le­ku­tel käi­nud.

„Üks­kord tu­li Ri­ho Ol­berg, rää­kis, et Ani­jal on muin­sus­kait­se selts, kü­sis, kas tu­led. Ma siis hu­vi pä­rast tu­lin. Mee­les on pilt, et mõi­sas oli pal­ju rah­vast ja Mil­vi sei­sis ak­na ää­res. Nii me tut­vu­si­me,“ lau­sus ta.

Tiiu Tris­berg tun­nis­tas, et tal oli kor­ra­lik töö­koht ning ei ol­nud esial­gu plaa­ni ega soo­vi ha­ka­ta Ani­ja koo­li loo­ma ega juh­ti­ma: „Ot­si­ti ju­ha­ta­jat, kes siin koo­li käi­vi­taks, aga ei lei­tud, mit­te kee­gi ei tul­nud. Lõ­puks mõt­le­sin, et kui na­gu­nii olen siin muin­sus­kait­se selt­sis, hea küll, ma siis tu­len.“

Ta ju­tus­tas, et koo­li tu­li ha­ka­ta nii-öel­da nul­list üles ehi­ta­ma. Vä­ga pal­ju tu­ge sai Har­ju maa­va­lit­su­sest – abi­maa­va­nem Uno Vee­rin­gult ja ha­ri­dus­koon­di­se ju­ha­ta­jalt Enn Ka­se­maalt.

„Mi­nu jaoks oli õnn, et ha­ri­du­s­a­su­tu­sed al­lu­sid maa­kon­na­le. Mä­le­tan üht koo­so­le­kut, kus Enn Ka­se­maa vaa­tas mul­le ot­sa ja üt­les, et meil ei ole sul­le an­da nii pal­ju ra­ha, et saak­sid mõi­sa kor­da te­ha. Aga läks nii, et ha­ri­du­so­sa­kond an­dis ra­ha, Keh­ra sov­hoos – di­rek­tor oli siis Il­mar Poh­lak – re­mon­tis, ja sai­me koo­li ava­da,“ rää­kis Tiiu Tris­berg.

Ta li­sas, et ka lap­se­va­ne­mad ai­ta­sid – ko­ris­ta­sid, vär­vi­sid: „Ümb­rus­kon­na ini­me­sed, kes olid muin­sus­kait­se selt­sis, olid vä­ga hu­vi­ta­tud, et lap­sed saak­sid ko­du­lä­he­das­se koo­li. Osad neist olid ku­na­gi ka ise Ani­ja koo­lis käi­nud, nüüd olid neil omal lap­sed. Sõ­na­de­ga on ras­ke kir­jel­da­da, kui või­mas tun­ne see oli, et nüüd tu­leb siia jäl­le kool!“

Koo­li jaoks re­mon­di­ti Ani­ja mõi­sa­hoo­ne üle­mi­sel kor­ru­sel kolm klas­si­ruu­mi ja õpe­ta­ja­te tu­ba. Mõi­sa saal oli veel sel­li­ses sei­su­kor­ras, et seal üri­tu­si te­ha ei saa­nud. Avaak­tus 1. sep­temb­ril 1990 oli mõi­sa ees. Ilm oli ilus, õu rah­vast täis, ko­hal olid ka Har­ju maa­va­nem An­ti Oid­sa­lu ning ha­ri­dus­koon­di­se ju­ha­ta­ja ase­täit­ja An­ti Sir­kel. Li­pu heis­ka­sid va­rem Ani­ja koo­lis õp­pi­nud Pil­le Kul­la koos oma tüt­re Kat­ri, ja Il­mar Põ­der tüt­re Ree­li­ga – mõ­le­mad tüd­ru­kud as­tu­sid too­na taa­sa­va­tud Ani­ja alg­koo­li 1. klas­si. Kool oli 6klas­si­li­ne, õpi­ti kol­mes liitk­las­sis.

Mõi­sa alu­mi­sel kor­ru­sel oli too­na veel sov­hoo­si kon­tor. Tiiu Tris­berg mä­le­tab, et koo­lil te­le­fo­ni ei ol­nud ning kui oli va­ja ha­ri­du­so­sa­kon­da he­lis­ta­da, käis se­da te­ge­mas sov­hoo­si kon­to­ris.

„Kool oli siin­se vaim­se kul­tuu­ri alus, ko­gu­kon­na kes­kus. Tä­his­ta­si­me jõu­le, ise­seis­vus­päe­vi, kõi­ke koos ko­gu­kon­na­ga. Ühe­le ise­seis­vus­päe­va­peo­le tu­lid ise­gi Ka­le­vi pa­tal­jo­ni sõ­du­rid Jä­ga­last,“ sõ­nas en­di­ne koo­li­juht.

Ani­ja 6-klas­si­li­ne kool su­le­ti val­la­vo­li­ko­gu ot­su­se­ga 2002. aas­tal. Siis oli koo­lis 28 last ja va­he­peal koo­li juur­de Ani­ja mõi­sas ava­tud las­teaia­rüh­mas 10.

Selt­si amet­lik lõpp oli 6 aas­tat ta­ga­si
Al­gu­sae­ga­del te­gi Ani­ja Muin­sus­kait­se Selts muud­ki. Küm­me aas­tat tä­his­ta­ti Ani­ja mõi­sas selt­si eest­võt­tel Ees­ti Va­ba­rii­gi aas­ta­päe­va, kü­las käi­sid en­di­ne pea­mi­nis­ter Mart Laar, po­lii­ti­kud And­res Ta­rand, Rein Hel­me, Ei­ki Nes­tor. 1996. aas­tal pai­gal­da­ti Ani­ja Muin­sus­kait­se Selt­si al­ga­tu­sel Keh­ra jaa­ma­hoo­ne­le va­ba­dus­sõ­ja Keh­ra la­hin­gu mä­les­tus­tah­vel, 2000. aas­tal mä­les­tus­ki­vi La­hin­gu­väl­ja­le. Selts kor­ral­das Ani­ja mõi­sas ja mõi­sa­par­gis ko­ris­tus­tal­guid, või­del­di sel­le eest, et ­par­gis ei teh­taks enam jaa­ni­tuld. Selt­si liik­med te­gid ka näi­te­män­gu – män­gi­sid mõi­sa saa­lis Os­kar Lut­su „Paun­ve­ret“. 2000nda­te aastate al­gu­ses seis­ti koos ko­ha­li­ke ela­ni­ke­ga sel­le eest, et mõi­sa ei müü­daks Amee­ri­ka äri­me­he­le.

Hil­jem osa­le­sid Ani­ja Muin­sus­kait­se Selt­si liik­med Keh­ra jaa­ma­hoo­ne ko­ris­tus­tal­gu­tel ning täht­päe­va­de pu­hul toi­mu­nud et­te­võt­mis­tel. Mil­vi Sch­meidt osa­les 2008. aas­tal ka MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam asu­ta­mis­koo­so­le­kul.

„Ajad hak­ka­sid kii­res­ti muu­tu­ma. Nii­su­gust tööd, na­gu te­gi An­ne Oruaas Keh­ra jaa­ma­hoo­nes ja Jan­ne Kal­lak­maa Ani­ja mõi­sas, pol­nud mi­na enam või­me­li­ne te­ge­ma,“ sel­gi­tas Mil­vi Sch­meidt, miks hak­kas muin­sus­kait­se selt­si te­ge­vus vai­bu­ma.

12. jaa­nua­ril 2019 ot­sus­ta­sid küm­me­kond Ani­ja mõi­sa­koh­vi­kus koh­tu­nud lii­get sel­leks ajaks soi­ku jää­nud Ani­ja Muin­sus­kait­se Selt­si te­ge­vu­se lõ­pe­ta­da. Mõis oli pääs­te­tud, mär­kis Mil­vi Sch­meidt.

Ta sõnas veel, et muin­sus­kait­se selt­si loo­mi­ne oli sel­le asu­ta­jai­le ja liik­me­te­le ol­nud sü­da­me­a­si, nad said ha­ka­ta rää­ki­ma õi­get aja­lu­gu ning tä­his­ta­ma Ees­ti Va­ba­rii­gi aas­ta­päe­va: „Ja kui ilus on nüüd Ani­ja mõis ja mõi­sa­park, kus ku­na­gi sõi­de­ti trak­to­ri­te­ga ja põõ­sas­te all ve­de­le­sid joo­di­ku­te loo­bi­tud pu­de­lid! Viis aas­tat ta­ga­si üt­le­sin abi­kaa­sa­le, et pa­nen sel­ga oma kõi­ge ilu­sa­ma klei­di ja lä­he­me mõi­sa­par­ki ja­lu­ta­ma. See on nii ilus, et pi­di­me ka ise ilu­sas­ti rii­des ole­ma.“

En­di­ne koo­li­juht Tiiu Tris­berg li­sas: „Soo­vi­sin ku­na­gi ela­da vä­he­malt nii kaua, et näek­sin, kui Ani­ja mõis on kor­da teh­tud. On õnn, et olen jõud­nud sel­le ära nä­ha.“