Anija Eidest

1997

Tiiu Trisberg
Soodlavabriku talust

„Ajalooline Anija, päevi mitmeid oled näinud sa….“(K. Ilmjärv, Anija koolilaul).
Tallinna tahetud Hanijõe kivimaile ehitada. Töö ei edenenud. Hanijõe elanikud ei soovinud linna oma alale ja teinud ehitajaile takistusi (Tallinna legend. Lk4 K. Perioodika 1991)
Läbi aegade on Anija inimestel olnud vaimsust ja oma seisukoht – hoida kodukohta väärikana, järjepidevana,  püüelda hariduse ja harituse poole, hinnata kaunist. Meie vallas on Vabadussõja mälestusmärgid, mis meenutavad raskeid võitlusi vabaduse eest, meie rahvas pole oma kangelasi unustanud.
Territoorium on rikas looduse ja kultuuriloo poolest. Kõrvemaa, Koitjärve, Paukjärv jpt. Need paigad on kultuurilukku jäädvustanud Anton Hansen Tammsaare, kes veetis Koitjärvel suvepuhkust Oru talus, oma venna  Jüri juures.
Leeni Ploompuu-Vesterinen (Laane talust): „Olime tulnud küla väljade vahelt ja läbi kruusaaugu Oru ja Laane maade vahelisele teele, mille ääres kasvasid küpressitaolised kadakad. Soodla jõgi lookles paremal pool heinamaade vahel Oru õuest mööda“ (Mälestusi A.H.Tammsaarest lk.162 K.ER, T.1978). Mälestusi Tammsaarest on jäädvustanud mitmedki Koitjärve elanikud.
Eduard Vilde on igavesest ajast igavesti jäädvustanud ajalukku ja kirjandusse Anija mehed, kes võitlesid vapralt oma õiguste eest. Nende järeltulijad elavad Tallinnas, kuid sidet oma kodukohaga kaotanud pole. Nõukogudeaegseid lugusid Anija mõisast on jäädvustanud ka siinmail veterinaarina töötanud Riho Mesilane.
Kehra linn oma paberitehasega, mida on külastanud presidendid Konstantin Päts , Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves.
Tehas on tuntud oma ekspordi tõttu mitmes paigas üle maailma. Kehra raudteejaam, mis tänu MTÜle on tondilossist muutunud pilkupüüdvaks ja kannab tulevikus selle piirkonna vaimsust ja pärandit. On Birkenruh, Kakerdaja raba, mille võlu on õpetaja Maimu Lass oma järjepideva tööga jäädvustanud meie mällu. Näiteid võiks tuua palju, rääkimata siitkandist pärit haritlastest ja tegusatest inimestest.
Ja nüüd Anija Eidest. Kas Eit on meie kandi väärikas turismimaskott või üldse maskott?!
Minu arvates ei, ja mitte ainult minu.
Lugupeetud kunstniku omapära ja stiil on minu arust logo jaoks liiga naivistlik ja ühekülgne.Võiks olla  lokaalne  mingi  kitsa  ala  jaoks.
Etümoloogiliselt pole sõnal midagi viga. Aegade jooksul on kõnekasutus siiski muutunud. Ei mäleta, et meil kodus ja ümbruskonnas oleks kellegi kohta öeldud „eit“, oli ikka näiteks Kaigi memm, Kuusiku ema,  Altoja Ellen, Lodu Helmi jne. Sõnakasutus peaks olema, kui tohib arvata , väärikam ja kas peaks üldse olema seenekorviga eit.
Ideaalis oleks võinud idee tekkimisel teadvustada kogukonda, arutada teemat, sünteesida ettepanekuid, arvestada neid. Meil on filolooge, kunstiõpetajaid ning paljud valla inimesed oleksid teinud oma ettepaneku, nii arvan. Sellest polüfooniast oleks võinud valida välja sobiva.  Üks asi on folkloor, kuid tänapäeva kasutuses on eit pigem negatiivse värvinguga.
Nüüd on seatud kogu kogukond (Sõnumitooja nr 50 23.12.2014) fakti ette , et nii on.
Leian, et kunstnik  samuti ebamugavas olukorras. Olnuks konkurss, toimunud valik paljususe vahel, olnuks  autori tunne, kes iganes see oleks olnud, hea.
Minu arvates, ja mitte ainult minu, on tehtud viga. See on ju väga oluline, kogu valda hõlmav logo ja mõte on iseenesest väga hea.
Olen alati rõõmus valla edusammude üle, elan kaasa Anija mõisas toimuvale.  On see ju minu kodu.
Soovin jõudu, rahulikku meelt ja arukaid otsuseid nii vallavalitsusele kui ka volikogule.