ANNIKA VEIMER, Tervise Arengu Instituudi direktor
Alkoholi liigtarvitamise tõttu kannatavad ka need, kes alkoholiga ei liialda. Üks enim silma torkav probleem on joobes juhtimine. Traagilised juhtumid toovad taas päevakorda küsimused karistuste tõhususe ja abivõimaluste kättesaadavusest alkoholi kuritarvitajatele. Alkoholisõltuvus ei ole süütegu, kuid joobes juhtimine on. Paraku alkoholi kuritarvitamist ja sõltuvust pelgalt tagajärgedele keskendumisega vähendada ei õnnestu.
Alkoholi puhul näeme sageli murekohana vaid väikest osa probleemseid tarvitajaid ning arvame, et riik peaks oma jõupingutused ja piirangud suunama just neile. Kas piisaks, kui võtame vastutusele kõik süüdlased, määrame karistused ja ravime probleemi välja? Eesmärk võib tunduda õilis, kuid on ebarealistlik. Seetõttu ei saagi alkoholiprobleemi ühiskonnas pidada väikese osa probleemsete tarvitajate probleemiks. Alkoholi kuritarvitajate ja sõltlaste kasvu tõkestamiseks on vaja tegeleda probleemi juurtega ja hõlmata tervet ühiskonda. Mida väiksem on ühiskonnas alkoholi kogutarbimine, seda vähem on inimesi, kes seda kuritarvitavad ja satuvad sõltuvusse.
Alkoholipoliitikat on aktiivselt ellu viidud 5 aastat. On loodud nõustamise ja abi võimalusi, muudetud alkoholiseadust ja reklaamiseadust, tõstetud inimeste teadlikkust alkoholiga seotud terviseriskidest. Kahjuks on tee muutusteni olnud konarlik. Hoolimata üksmeelest, et alkohol põhjustab hulgaliselt kannatusi, probleeme ja palju suuremaid kulutusi kui tulu aktsiisilaekumisest, püsib visalt ühiskondlik jonn, mis tõrgub leppimast regulatsioonide või piirangutega, mis võiksid olukorda muuta. Eriti kujukalt paistab see välja alkoholi kättesaadavust või hinda puudutavates vaidlustes. Aeg-ajalt kerkivad populistlike avaldustega esile huvipooled, kes rõhuvad isikuvabadusele valida ise oma elustiil, öeldes, et riik ei tohiks olla lapsehoidja rollis. Õigustavate argumentidena tuuakse maapoodide kadumist, bensiinijaamades esmatarbekaupade pakkumist ja kui vaja, siis ka riigieelarve täitmist.
Rahvusvaheline kogemus on, et üks tõhusaimaid meetmeid alkoholi kogutarbimise vähendamiseks on kättesaadavuse vähendamine nii majanduslike kui füüsiliste piirangute kaudu. Meetmed alkoholist põhjustatud kahju ennetamiseks vajavad hädasti kodanike toetust. Üksikisikutena oleme vastutavad küll enda alkoholitarvitamise eest, kuid ühiskonnana peame mõistma, et olukorra muutmiseks on vaja kollektiivset pingutust ja suutlikkust taluda isiklikul tasandil teatud ebamugavusi tarbimisharjumuste muutmiseks.
Kõikehõlmava alkoholipoliitika väga vajalik eesmärk on luua ravi ja nõustamisvõimalused. Euroopa Sotsiaalfondi toel oleme loonud alkoholitarvitamise häire ravi teenuse, koolitanud häire varajaseks avastamiseks perearste ja -õdesid. Tervishoiusüsteem katab aastas umbes 3000 inimese, kellel endal on soov ja motivatsioon oma sõltuvus kontrolli alla saada, ravivajaduse. Aga kuidas tegeleda nendega, kelle hulka sagedasti kuuluvad ka korduvalt joobes vahele jäänud juhid? Ainult karistamine ja sunnimeetmetega ravile suunamine sõltuvusravis tulemusi ei anna ega ravi kedagi terveks. Ministeeriumide koostöös peame mõtlema täiendavatele võimalustele, näiteks töötama välja rehabilitatsiooniprogramme, jätkama reide joobes juhtide tabamiseks ning rääkima veelgi rohkem alkoholi tarvitamisega seotud ohtudest.