Väl­ja­võ­te Pee­ter Oden­ber­gi mä­les­tus­test Si­mi­tit­sas­se väl­ja­rän­da­mi­sest

See oli aas­tal 1883, kui Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na Kol­ga val­la mõ­ned me­hed õh­tu vi­de­vi­kul üks­haa­val hii­li­sid Uu­ri kü­la Mi­ku tal­lu, et sääl sa­la­koo­so­le­kut ära pi­da­da. Kee­gi ei tead­nud, miks sa­la­ja­selt oli kut­su­tud või kes kok­ku­kut­su­ja oli. Me­hed pi­did tõo­ta­ma, et sel­lest ühe­le­gi hin­ge­le ei rää­gi. Ise­gi oma nai­se­le mit­te en­ne, kui järg­mi­ne koo­s­olek sar­na­se ot­su­se teeb. Kõi­ge roh­kem tu­leb hoo­lit­se­da, et ki­ri­kuõ­pe­ta­ja, praost Kent­mann ja Root­si pä­ri­to­lu­ga Kol­ga krahv Sten­bock sel­lest vä­he­mat­ki tea­da ei saaks. Mui­du­gi and­sid kõik koo­so­li­jad oma van­de­tõo­tu­se.

See oli vist aas­tal 1882, kui Har­ju maa­kon­nas asuva Kol­ga ma­jo­raat­mõi­sa sel­leaeg­ne oma­nik krahv Sten­bock, kes oma pe­re­ga ha­ri­li­kult ik­ka vä­lis­maal elas, enam ei suut­nud oma sis­se­tu­le­kuid väl­ja­mi­ne­ku­te­ga ta­sa­kaa­lus hoi­da ol­gu­gi, et tal viie mõi­sa sis­se­tu­lek ka­su­ta­da oli. Olid mi­tu vii­na-, õl­le- ja tel­lis­ki­vi­vab­ri­kut, pea­le sel­le lae­vao­sad me­rel. Se­da kõi­ke oli veel vä­he. Ta oli sun­ni­tud Ees­tis­se sõit­ma, et oma nõuand­ja­te­ga sis­se­tu­le­ku­te suu­ren­da­mi­se üle nõu pi­da­da.

Krah­vi ar­va­mi­ne oli, et omal ajal val­la ta­lu­poe­ga­de maa­mõõt­mi­ne ja hin­da­mi­ne õig­la­ne pol­nud. Kuul­dus­te jär­gi ole­vat te­ma val­la mit­mel ta­lu­po­jal ra­ha lin­nas pan­gas hoiul. Et see mit­teõig­la­ne sei­su­kord lik­vi­dee­ri­da tu­leb, ar­va­sid ka te­ma nõuand­jad.

Uue kor­ra ja­lu­le sead­mi­seks kut­su­ti ko­ha­le Lii­vi­maa rüü­tel, van­nu­ta­tud maa­mõõt­ja, eest­la­ne Busch­mann, kel­le­le krahv õig­la­se töö ta­suks ka­he aas­ta jook­sul veel 10 prot­sen­ti lu­bas sum­mast, mis val­da­delt saa­dav ren­dis juur­de an­dis. Mui­du­gi oli Busch­mann sel­le­ga nõus. Al­gas uus maa­mõõt­mi­ne, mil­le lä­bi­vii­mi­seks ta­lu­de rent­ni­kud ko­hus­ta­tud olid ho­bu­seid ja me­hi and­ma. Mui­du­gi ta­su­ta.

Mi­nu isa oli sepp ja töö­tas ju­ba pi­ke­mat ae­ga krah­vi õl­le-vii­na vab­ri­kus ka­tel­se­pa­na või lukk­se­pa­na. Ema pi­das ko­dus ta­lu, kus ka se­pi­ko­da oli ja isa va­bal ajal seal töö­tas.

Olin sel ajal al­la 10aas­ta­ne poi­si­ke ja mä­le­tan häs­ti, kui maa­mõõt­jad mei­le jõud­sid. Uus ko­ha­piir ae­ti se­pa­pa­ja juu­rest lä­bi nii, et see võõ­ra maa sis­se jäi. Siht läks üle ai­da ja õlg­ka­tu­se­le löö­di si­hi­var­dad sis­se, õu­naaiast jäi pool väl­ja­poo­le ta­lu pii­re.

Et isa ener­gi­li­selt pro­tes­tee­ris, üt­les Busch­man: „Klauk­se Lud­vil on suur suu ja suur kõht, ega te­ma saa ku­na­gi täis“. Meie ta­lu ni­me­ta­ti Suur Klauk­se. Kõr­val oli tei­ne ta­lu, mi­da ni­me­ta­ti Väi­ke Klauk­seks.

Lõpp­tu­le­mus oli, et ko­ha kül­jest peaae­gu poo­led põl­lud ära võe­ti. Sar­na­se te­ge­vu­se üle läks isa mõi­sa krah­vi­le kae­ba­ma, et te­ma­le üle­ko­hut on teh­tud. Isa, kes sel ajal ki­ri­ku vöör­mün­der oli, käi­nud al­gul ka õpe­ta­jat tel­li­mas, et see krah­vi ees val­la rah­va ka­suks rää­giks ja Busch­man­ni oma­vo­li vä­hen­daks.

Õpe­ta­ja ütel­nud: „Ar­mas hing. Is­san­da Ju­ma­la teed on ime­li­kud, kui te­ma tu­leb oma rah­vast kat­su­ma ja te­da oma usus ai­ta­ma ja kin­ni­ta­ma. Kas sa ei tea, et il­ma Ju­ma­la taht­ma­ta juuk­se­karv­gi ini­me­se peast ma­ha ei ku­ku“. Isa ütel­nud, et se­da jut­tu rää­ki­ge pü­ha­päev ki­ri­kus, aga mit­te mul­le, ja võt­nud end vöör­münd­ri ame­tist lah­ti.

Juur­de teh­tud koh­ta­de pea­le uu­si soo­vi­jaid ik­ka lei­dus. Sar­na­ne olu­kord pa­ni me­hi tõ­si­selt mõt­le­ma. Se­ni oli jõu­tud ot­sot­sa­ga kok­ku saa­da, suu­re püüd­lik­ku­se ja vae­va­ga mõ­ne rub­la pan­ka või su­ka­säär­de mus­ta­deks päe­va­de jaoks ta­ga­va­raks pan­na, kust nüüd aga vä­he­haa­val väl­ja tu­li tuua.

Nii tõu­sis­ki väl­ja­rän­da­mi­se kü­si­mus päe­va­kor­da, se­da aga ker­ge teos­ta­da pol­nud ja mõi­sa va­lit­sus pas­se väl­ja ei and­nud. Mõ­ned me­hed olid siis­ki ve­ne­keel­sed pas­sid kät­te saa­nud.

Sel­le­ga ka on se­le­ta­tav äär­mi­ne et­te­vaa­tus, mis Uu­ri kü­la Mi­ku ta­lus tar­vi­li­seks pee­ti.

Loe­ti et­te plaan, mil­le jä­rel ka­vat­se­ti väl­ja­rän­da­mi­ne nii kor­ral­da­da, et kor­ra­ga suu­rem ko­gu rah­vast kus­ki­le Ve­ne­maa­le min­gi­su­gu­se maa-ala ren­diks, ehk ko­gu­ni ära os­tak­sid ning või­ma­lik oleks omal jõul koo­li üle­val pi­da­da, mil­le abil mit­te üks­nes ha­ri­dust oman­da­da, vaid ka ees­ti keel ja meel alal hoi­tud saaks. Koo­li pee­ti täht­saks, sest ük­si­kult väl­ja­rän­da­mi­ne võõ­ra rah­va hul­ka oli ju­ba oma mõ­ju aval­da­nud.

Kuid se­da kõi­ke te­ha või­ma­li­kult sa­la­ja, et tea­da ei saaks „sak­sad“, kes ko­he sel­le et­te­võt­mi­se nur­ja aja­mi­seks abi­nõu­sid oleks leid­nud. Et see ka­vat­sus reaal­ne oli, sel­le tõen­du­seks loe­ti aja­le­hest kuu­lu­tus et­te, kus kee­gi Põd­ra ni­me­li­ne mees Nar­vas Ve­ne­maa mõis­ni­ku­te maid ja mõi­said müüa või ren­di­le an­da pak­kus ja soo­vi­ja­te­le nõuks ja jõuks abiks ol­la lu­bas.

Nii va­li­ti­gi sel­lel koo­so­le­kul väl­ja ne­li meest, ke­da Lak­si Tõ­ni­se moo­di lä­ki­ta­ti kuu­la­ma, kus maa lah­ti on. Need olid Lud­vig Oden­berg, te­ma väi­mees Ju­han Lind­vest, Mart Woll­mann ja Käs­per Doom­berg. Kor­ja­ti ra­ha kok­ku ja an­ti vo­li­tus Nar­vast Põ­der kee­le­me­heks pal­ga­ta, sest me­hed ise ei osa­nud ve­ne kee­lt sõ­na­gi. Viien­daks kut­su­ti kaa­sa Woll­ma­ni nai­se­vend Ein­son, kes väl­ja­tee­ni­nud sol­dat oli ja na­tu­ke ve­ne keelt purs­sis. Se­da sel­leks, et Põ­de­rit kont­rol­li­da, kas see mees­te jut­tu saks­te­le õi­ges­ti üm­ber pa­neb ja üm­ber­pöör­dult.

Nii sõit­sid viis meest sa­la­ja Kol­ga val­last väl­ja vaa­ta­ma­ta, et ai­nult ka­hel nen­dest min­gid ve­ne­keel­sed pas­sid olid, üle­jää­nu­tel aga ees­ti keel­sed ko­ha­kuu­la­mi­se pa­be­rid. Sel ajal oli veel ta­lu­poe­ga­del lu­ba­ma­ta ühest val­last tei­se lu­ba­de­ga lii­ku­da.

Nar­vas soo­vi­tas Põ­der mees­te­le Jam­bur­gi krei­sis ole­vat Utesc­he­ni­je mõi­sat os­ta ehk ren­ti­da. Sõi­de­ti siis raud­tee­ga Mo­los­ko­vit­sa jaa­ma ja sealt 25 vers­ta al­la me­re poo­le.

Mõi­sas oli to­re här­ras­te­ma­ja ja vä­ge­vad kar­ja­lau­dad, kuid põl­lud ve­si­sed ja pal­ju leht­puu­met­sa, mis ehi­tus­ma­ter­ja­liks ei kõl­va­nud. Põ­der aga lei­dis siis­ki pea nõu. Siit eda­si Nar­va-Pe­ter­bu­ri maan­tee ää­res 6-7 vers­ta eda­si on Si­mi­tit­sa mõis, kus maa kõr­gem ja met­sa roh­kes­ti.

Oma­nik ta­hab se­da müüa, aga rent­nik on sees ja kü­si­tav on, kas ta on nõus le­pin­gut kat­kes­ta­ma. Si­mi­tit­sa mõi­sa vaa­ta­mi­ne ta­ga­si min­nes suurt kõ­ve­rust ei tei­nud. Sin­na jõu­des min­di va­na vii­na­vab­ri­ku hoo­nes­se, sest see kõi­ge lä­he­mal maan­tee­le asus, ja lei­ti sealt eest ees­ti pe­re­kond.

Kuul­da saa­des, et siin suu­re selts­kon­na­ga te­ge­mist, ter­ve eest­las­te rühm väl­ja rän­na­ta ta­hab, öel­nud pe­re­nai­ne, et rent­nik on eest­la­ne, tul­ge ma viin teid te­ma juur­de. See tea­de tõs­tis mees­te mee­leo­lu.

Rent­nik Alek­san­der Ross­mann võt­tis me­hed lah­kes­ti vas­tu, pak­kus si­ga­rit ja tea­tas, et nõus on ees­ti ven­da­de ka­suks min­git ta­su nõud­ma­ta ren­di­le­pin­gut lah­ti üt­le­ma, sest tal on ka­vat­sus ära os­ta 300 des­sa­ti­ni suu­ru­se maa-ala, mil­le här­ra omal ajal kaar­di­lauas ma­ha män­gi­nud.

Rent­nik saa­tis ko­he kup­ja mõi­sa näi­ta­ma. Jõud­sid suu­re kõr­ge tel­lis­ki­vist vil­jaai­da juur­de. Sees nii kõr­ged vil­ja­sal­ved, et ai­nult lae pealt sin­na vil­ja sis­se sai las­ta. Mi­da all kõi­ges te­ma suu­ru­ses oli ne­li võl­vi­tud keld­rit, mis vii­na, juur­vil­ja ja kar­tu­li­te ka­su­ta­mi­seks tar­vi­ta­ti.

Lind­ves­ti ar­va­mi­ne oli ko­he, et sel­lest saa­me to­re­da koo­li­ma­ja. Pea­le sel­le oli veel kaks puust va­lit­se­ja­ma­ja, põl­lu­ki­vi­dest re­he­hoo­ned, mil­le ühe re­hea­lu­ne oma 25 sül­da pikk ja 5 sül­la laiu­ne oli. Tšir­ko­vit­sa pos­ti­jaa­ma juu­res oli kan­di­li­se väl­jae­hi­tu­se­ga ki­vist kar­ja­laut, mis nel­ja­kan­di­se ruu­du sün­ni­tas ja mil­le kesk­pai­gas tiik. Mõi­sa oma­ni­ku kind­ral­ma­jor Bloc­kilt sin­na jäe­tud 12 leh­ma, 8 ho­bust, vank­rid, reed ja nii eda­si. Här­ras­te­ma­jas to­re möö­bel, pil­did ja peeg­lid.

Vaa­da­ti met­si, põl­de ja hei­na­maid, mis kõik mees­te­le meel­dis ja mee­leo­lu tõst­sid, nii et ko­he ot­sus­ta­ti här­ra juur­de Pe­ter­bu­ri sõi­ta. Rent­nik an­dis mees­te­le kir­ja­li­ku soo­vi­tu­se kaa­sa „Mõis mees­te­le ma­ha müüa“.

Kui Põ­der mõi­sa oma­ni­ku­le mees­te soo­vid oli tea­ta­vaks tei­nud, võt­nud här­ra neid kau­nis lah­kes­ti vas­tu, pak­ku­nud si­ga­reid ja tea­ta­nud, et nii­su­gu­sel pu­hul on nõus mõi­sa ära müü­ma, suu­rus 2800 des­sa­tii­ni on koos elu­ta ja ela­va in­ven­ta­ri­ga kok­ku ar­va­tult. Kü­sis 45 rub­la ruut­des­sat­tii­ni eest. Käs­ki­nud aga me­hed järg­mi­sel päe­val ta­ga­si tul­la.

Järg­mi­sel päe­val an­dis här­ra nõu­so­le­ku müü­mi­seks ja jär­gu kau­pa maks­mi­seks. Me­hed kii­rus­tak­sid­ki ko­ju nõu pi­da­ma.

Ku­na rong ol­nud puu­püs­ti sõit­jaid täis ja jaa­mas enam ron­gi­le pi­le­teid ei müü­dud, sõi­de­ti jä­nest, ku­ni Põd­ral ku­sa­gil vak­sa­lis õn­nes­tus pi­le­tid han­ki­da. Nii jõu­ti­gi õn­ne­li­kult ja rõõm­sal mee­lel ko­ju.

Al­ga­sid käi­gud ühe ja tei­se poo­le, kel­lel ar­va­ti vei­di ra­ha ja soo­vi väl­ja­rän­da­mi­seks ole­vat. Ju­tud ae­ti sa­la­ja ja so­si­nal, mil­le tu­le­mu­se­ga ra­ha sum­ma ja soo­vi­ja­te ni­me­ki­ri kas­vas.

Uue sa­la­koo­so­le­ku pi­da­mi­ne osu­tus aga ras­ke­maks, sest kee­gi ei jul­ge­nud oma ma­ja sel­leks lu­ba­da. Vii­ma­ti lei­ti Uu­ri kü­last tei­ne ta­lu, kus siis koo­so­lek ära pee­ti ja ot­sus­ta­ti ra­had sa­ma­de mees­te kät­te an­da ja uues­ti Pe­ter­bu­ri saa­ta.

Nar­vast saa­de­ti te­leg­ramm „Kas ik­ka müüa on?“ Vas­tus järg­nes: „Müü­ma­ta, kuid ost­jaid pal­ju!“. Me­hed sõit­sid siis­ki Bloc­ki här­ra juur­de. Här­ra and­nud ost­mi­se ee­sõi­gu­se nei­le, kui hin­na­le 3000 rub­la juur­de pa­ne­vad. Väi­ke­se nõu­pi­da­mi­se jär­gi olid me­hed nõus. Pea­le sel­le oli Põ­der tent­si­ku käest kü­si­nud, kus nen­de pel­dik asub ja me­hed ha­ka­nud üks­haa­val pel­di­kus käi­ma, mi­da aga ka här­ra tee­ner tä­he­le pa­ni ja koos här­ra­ga imes­ta­nud, et 3000 rub­la mees­te kõ­hud nii lah­ti võt­nud. Õi­ge põh­jus oli aga, et mees­tel ko­dus ra­ha alus­püks­tes­se oli õm­mel­dud, kus neid siis lah­ti ha­ru­ta­mas käi­di. Järg­mi­sed mak­su­sum­mad ja täh­ta­jad kin­ni­ta­ti amet­li­kult no­ta­ri juu­res.