KIRJAKAST – See, mis Kuu­sa­lu koo­li­ga juh­tu­nud, on en­ne­nä­ge­ma­tu!

ENN KIRS­MAN,
füü­si­kaõ­pe­ta­ja Kuu­sa­lu koo­lis 1992-2001, 2024-

Ma po­le „kiit­ja tüüp“. Pi­gem vas­tu­pi­di, na­gu kül­lap Fa­ce­boo­ki sk­rol­li­des aru ole­te saa­nud. Ta­han nüüd te­ha eran­di ja kii­ta Kuu­sa­lu eel­mist val­la­va­lit­sust ja vo­li­ko­gu ter­ves koos­sei­sus.

Võin se­da te­ha, sest rohkem kui kaks vii­mast aas­tat ma ise vo­li­kok­ku enam ei kuu­lu­nud. For­maal­selt olin küll vo­li­ko­gu (asen­dus)liik­me­na kir­jas, aga volikogu te­ge­mis­tes ma ak­tiiv­selt ega ka pas­siiv­selt kaa­sa ei löö­nud.

Ta­han tä­na­da sel­le eest, mi­da te Kuu­sa­lu koo­li­ma­ja­ga tei­nud ole­te.

Kui 2022. aas­tal val­mis koo­li­ma­ja esi­me­ne uu­se­hi­tus, Tä­pi­tiib, kus prae­gu õpi­vad algk­las­sid, oli ka mi­nu kui vo­li­ko­gu liik­me „küü­ne­vi­ha“ pi­sut sel­le kül­jes, aga vii­mast ehi­tusp­rot­ses­si – va­ni­ma (1965. aas­tal val­mi­nud) koo­lio­sa ma­ha lam­mu­ta­mist, sel­le ase­me­le pä­ris uue li­gi­nul­le­ner­gia hoo­ne ehi­ta­mist ning „uue­ma“ (1975. aas­tal val­mi­nud) ma­jao­sa ener­gia­tõ­hu­saks re­no­vee­ri­mist jäl­gi­sin ju­ba seest­poolt liht­sa õpe­ta­ja­na.

Nüüd on nad val­mis! Olen neil esi­me­stel päe­vadel, mis ma pä­rast koo­li­va­hea­ja lõp­pu Kuu­sa­lu koo­li­ma­jas õpe­ta­nud olen, kõn­di­nud ma­ja peal rin­gi ja mõel­nud, et äk­ki peak­sin oma lõua sal­li­ga kin­ni si­du­ma, sest mi­da roh­kem sel­les „va­nas osas“ rin­gi kõn­nin, se­da enam mu suu lah­ti va­ju­ma ki­pub. Mis siin teh­tud on, on en­ne­nä­ge­ma­tu! Nõu­ka-aeg­sest tel­lis­ki­vi­hoo­nest (mis ar­hi­tek­tuu­ri poo­lest pal­ju lau­dast ei eri­ne­nud) on teh­tud ab­so­luut­selt kaa­saeg­ne koo­li­ma­ja. Liht­salt kõn­nid ega suu­da ära imes­ta­da, kui­das see­sa­mu­sest sai teh­tud on.

Kõi­ge uue­mast, 1965. aas­ta ma­ja ase­me­le ehi­ta­tust, mis val­mis ju­ba ok­toob­ris, ma siin­ko­hal ei rää­gi­gi. On ju iga­ti nor­maal­ne, et kui te­hak­se uus, siis te­hak­se kor­ra­lik. Ja sel­le üle on liht­salt hea meel.

Aga see „uus“ (1975. aas­tast) osa, kus olid füü­si­ka ja kee­mia klas­sid. Kõn­nid ja kü­sid – ku­hu küll on see ma­ja ka­du­nud? Hai­su­gi sel­lest po­le al­les, kui­gi kõik kand­vad sei­nad jäid sa­maks.

Mä­le­ta­te neid kit­said ko­ri­do­re, mis al­ga­sid trep­pi­de­ga ja lõp­pe­sid vet­su­de­ga? Nen­dest on saa­nud ava­rad ja val­ged, mü­ra sum­mu­ta­va­te la­ge­de­ga ko­had, kus nii õpi­las­tel kui õpe­ta­ja­tel on mu­gav ol­la. Või neid pel­di­kuid, ku­hu sai küm­ne­kes­ti sis­se min­na ja seal sees eri­ne­vaid lol­lu­si te­ha? Ka neid ei ole enam! Nen­de ase­mel on pri­vaat­sed ka­bii­nid, kus ei tu­le mõt­te­se­gi min­gi si­ga­dus.

Raa­ma­tu­ko­gust kõ­ne­le­ma­ta. See, mi­da „va­nas­ti“ (te­ge­li­kult po­le ju sel­lest kah­te aas­tat­ki) raa­ma­tu­ko­guks kut­su­ti, oli pel­galt raa­ma­tu­te la­dus­ta­mi­se koht, „lu­ge­mis­saal“ oli aga kõi­gest pi­sut tei­si­ti si­sus­ta­tud klas­si­ruum. See, mis on siin prae­gu, teeb ka­de­daks mõ­ne­gi lin­na või val­la­kes­ku­se raa­ma­tu­ko­gu.

Kui te mind ei usu, tul­ge vaa­da­ke oma sil­ma­ga! Ju­ba 24. jaa­nua­ril toi­mub pi­kalt eda­si lü­ka­tud vi­list­las­te kok­ku­tu­lek.

Nii­siis, tä­nan 2021-2025 pe­rioo­di val­la­va­lit­sust: Ter­je Kraan­velt (val­la­va­nem, Ühi­ne Ko­du), Ran­no Pool (abi­­val­la­va­nem, EK­RE), Kau­po Par­ve (Ühi­ne Ko­du), Mart Laan­pe­re (Ühi­ne Ko­du), San­der Vald­maa (EK­RE), hil­jem Priit La­he­maa (EK­RE). Tä­nan ise­gi pe­rioo­di al­gu­ses val­la­va­lit­sus­se kuu­lu­nud Mait Kröönst­rö­mi (Üks Kuu­sa­lu Vald). Vaa­ta­ma­ta sel­le­le, et ta ala­ti kõi­gi ja kõi­ge vas­tu oli, ei suut­nud ta ju­ba käi­ma lü­ka­tud prot­ses­se vää­ra­ta.

Tä­nan val­la­vo­li­ko­gu too­nast koa­lit­sioo­ni. Ühi­ne Ko­du: Ul­ve Märt­son, Ur­mas Kirt­si, Mar­tin Ur­va, Il­vard Ee­rik­soo, Kris­ti Ve­te­maa, Mart Rei­mann, Siim Nurk, Mart Sest­verk; EK­RE: Ain Pae, Ar­nold Tuur­maa ja Olev Lõo­ke, hil­jem ka Ken­no Põlt­sam.

Tä­nan, et te ei kuu­la­nud opo­sit­sioo­ni (Re­for­mie­ra­kond, Et­te­võt­lik Kuu­sa­lu, Üks Kuu­sa­lu Vald), et sel­li­se aja ja sel­li­se hin­na­ga po­le või­ma­lik üh­te koo­li­ma­ja ehi­ta­da. Te­ge­li­kult tä­nan ik­ka­gi ka opo­sit­sioo­ni, et oli­te nii nõr­gad, et ei suut­nud koa­lit­sioo­ni ot­su­seid kõi­gu­ta­da! Las koe­rad hau­ku­sid, ka­ra­van lii­kus kind­lalt eda­si ja nüüd on ta ko­hal!

Koo­li­ma­ja on val­mis ning järg­mi­sed paar­küm­mend aas­tat (võib-ol­la ka kauem­gi, kui meie siin koo­li­ma­jas suu­da­me se­da hoi­da) tee­nib teh­tud in­ves­tee­ring ko­gu­kon­da. Ja ol­gu­gi prae­gu val­la lae­nu­või­ma­lu­sed (peaae­gu) am­men­du­nud, siis se­da, mi­da te te­gi­te, nii­pea uues­ti te­ge­ma po­le tar­vis ha­ka­ta. Ra­ha on ku­lu­ta­tud õi­ges­ti ja õi­ges­se koh­ta.
Koo­li­pe­re on tei­le sü­da­mest tä­nu­lik!