150 aastat omavalitsust Eestis ja Raasiku valla koht omavalitsuskaardil

1525

RAIVO UUKKIVI,
Raasiku vallavanem

Tänavu möödub 24 aastat Raasiku vallale omavalitsusliku haldusüksuse õiguste andmisest. Toimus see oluline sündmus 12. märtsil 1992, mil Eesti Vabariigi ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel allkirjastas õigusakti ja omavalitsuslikku staatust kinnitava tunnistuse. Õigustatult nimetame seda sündmust ka valla õiguste taastamiseks, sest Raasiku vald oli olemas juba pikka aega enne Eesti iseseisvumist.
Vallasüsteem Eestis loodi Tsaari-Venemaal 19. sajandi teisel kümnendil toimunud reformide tulemusena. Vallad mõisapõhiste omavalitsusüksustena asutati Eestimaal 1816. aasta 23. mai talurahvaseaduse alusel. Mõisapõhisus tähendas, et vallakogukonda kuulusid vaid talupojad ja vallakogukonna tegevus oli puhtalt mõisa kontrolli all.
Kogukondlikule omavalitsusele Eestis pani aluse  19. veebruaril 1866. aastal välja antud maakogukonna seadus Eesti kubermangule. Selle seadusega kaotasid mõisad haldusvõimu valdade üle.
Ka Raasiku valla tänasel haldusterritooriumil tekkis selle seaduse alusel mitu valda, millest ühe nimi sisaldas sõna Raasiku-Kambi-Raasiku (Julius Põldmäe, „Harju-Jaani kihelkond läbi aegade“, 1992), kuid puhtalt Raasiku nime kandev vald tekkis 1898, mil enam-vähem tänase Raasiku valla territooriumile jäi erinevate liitmiste-lahutamiste tagajärjel 2 valda – Peningi ja Raasiku.  Neist Peningi oli asutatud juba 1866 ja elanud üle 2 territoriaalset reformimist – 1891 koondusid Peningi valla koosseisu ümberkaudsed väikevallad ja 1898 liideti Pikavere vald.  1898 uue vallana tekkinud Raasiku valla koosseisu arvati Peningi vallast eraldunud Kambi-Raasiku kogukond ning Anija vallast Haljava ja Paasiku. Aruküla oli jätkuvalt Rae valla osa.
1866. aasta seadus  kehtis väheste muudatustega 1917. aastani ja muudetud/täiendatud kujul ka iseseisvas Eestis kuni 1937. aastani.
1937 võeti vastu vallaseadus ja 1938 maakonnaseadus. Lisaks andis president 8. aprillil 1938 välja dekreedina vallapiiride ühekordse korraldamise seaduse. Siseministeerium tegi tollel ajal ühinemise ettepaneku, mille eesmärk ühendada Peningi vald Raasiku vallaga. Tehtud ettepanekut arutasid 1938. aastal mõlema valla volikogu. Peningi valla volinikud ei olnud ettepanekuga nõus, Raasiku omad pidasid seda mõistlikuks. Pärast seaduse kehtima hakkamist muutusid piirid küll, kuid mõlemad vallad jäid alles. Raasiku sai Peningilt Kurgla küla ja andis ära Haljava ning Paasiku piirkonnad. Sellistes piirides toimetasid vallad kuni 1. oktoobrini 1950, mil vallad territoriaalsete haldusüksustena sootuks likvideeriti.
Seega on täna õige rääkida Raasiku vallaõiguste taastamise 24. aastapäevast. Miks Raasiku ja mitte Peningi? Ilmselt põhjusel, et piirkond (Aruküla kolhoos pluss Raasiku alevik) oli nõukogude okupatsiooni ajal Raasiku külanõukogu haldusalas. Ilmselt samadel põhjustel ei läinud Aruküla alevik ka tagasi Rae valla koosseisu.
Seega on võimalik kokku lugeda valdade loomisest alates meie tänasel territooriumil 5-6 toimunud haldusterritoriaalset reformi.
Ka pea kogu Eesti taasiseseisvuse perioodil on Eestis ikka-jälle räägitud vajadusest haldusreformi järele. Oma kontseptsioone on esitanud erinevad valdkonda kureerinud ministrid – Aru, Asmer, Loodus, Õunapuu, Reimaa, Kiisler. Teoorias on eesmärkide püstitused ehk ka õiged, kuid praktikas on püütud ellu viia vaid kõige lihtsamini realiseeritav muutus – omavalitsusüksuste territooriumite liitmine. Teisisõnu haldusreform kehastub ikka ja jälle ümber haldusterritoriaalseks reformiks.  Selline lahendus on poolik ja seega ei saa kindlasti olla ka õige lähenemine. Pole õige ka pugeda põhjenduse taha, et teeme piiride joonistamise esimese sammuna ja küll siis astume ka teised sammud reformimise teel. Vähemalt peaks olema teada, kuidas tulevast omavalitsust kavatsetakse rahastada, et see suudaks pakkuda seda tänaseks defineerimata kvaliteetset avalikku teenust.
Paraku on tihti nii, et päevapoliitiline kasu on otsustajatele olulisem kui ürituse kvaliteet ja nii on täna omavalitsuste ühinemistele/liitmistele poliitiline surve  tugevam kui kunagi varem ja kui kellelgi tänasest võimuliidust aru pähe ei tule, oleme „reformile“ päris lähedale jõudnud. Oldi lähedal ka 2001. aastal, isegi Raasiku volikogu on otsuse teinud ja nõustunud, et Raasiku valla koosseisu lülitatakse Aruaru, Sambu, Salumäe ja Linnakse ja pole nõustunud Kiviloost tüki ära andmisega, aga sinna see reform siis ka jäi.
Raasiku vald on täna Harjumaal üks nendest valdadest, mille rahvaarv on püstitatud minimaalsest piirväärtusest (5000) pisut väiksem. See on faktiline tõde ja siinkohal ei loe ka asjaolu, et meie rahvaarv on läbi taasisesesivumise aja  olnud  pidevalt  kerges  kasvus ja ilmselt jõuab peagi ka nõutud piirväärtuseni. Sealjuures meie hea naabri Anija rahvaarv on nõutust suurem, kuid on pidevas languses ning on vaid aja küsimus, mil  meie  rahvaarvud  ühtlustuvad.
Haldusreformi ettevalmistatav seadus aga ei arvesta trende ja nii on meil 3 (teoreetilist) tulevikustsenaariumi: ühineda vabatahtlikult (täies tükis või osakaupa) mõne(de) naabri(te)ga; jääda ootama riigi otsust sundliitmise osas; saada 5000 elanikku täis.
Esimese variandi puhul oleks mõned naabrid valmis kaaluma Raasiku või Aruküla aleviku endale võtmist. Oma külade andmisest Raasiku vallale on keeldutud. Seda teades näib vabatahtlik ühinemine mitte õnnestuvat.
Sunniga liitmine on loterii, mille puhul pole võiduvõimalus teada, liiati jääme ilma ühinemistoetusest.
Eelnevat teades jääb kolmas variant ja tuleb saada 5000 elanikku registrisse ja jätkata iseseisva omavalitsusena nii nagu 118 aastat tagasi alustati. Tänase seisuga on meil eesmärgist puudu umbes 270 rahvastikuregistris Raasiku valla kodanikuks registreeritud inimest. Hea tahtmise puhul pole 5000 registreeritud Raasiku valla kodaniku kokku saamise  eesmärk ületamatu. Hea tahtmine peab olema eelkõige inimestel, kes elavad Raasiku vallas, kuid pole registritoiminguga end oma elukohaga sidunud
Kui midagi on kindel, siis on seda fakt, et vaatamata ebaselgele tulevikule saame pidada 2017. aastal Raasiku vallaõiguste taastamise 25.  aastapäeva. Loodan, et see ei jää viimaseks.