ENN KIRS­MAN tu­li pub­li­ku et­te täis­pi­ka mo­noe­ten­du­se­ga

ENN KIRS­MAN tu­li pub­li­ku et­te täis­pi­ka mo­noe­ten­du­se­ga

Ülle Tamm
0

„Kaks nä­da­lat ta­ga­si ar­va­sin, et se­da esie­ten­dust ei tu­le. Teks­ti on pal­ju, pol­nud veel peas ja jäin ka hai­geks. Aga esie­ten­dus Kuu­sa­lus oli väl­ja kuu­lu­ta­tud, Keh­ras eten­dus kok­ku le­pi­tud. Et kui ju­ba or­ga­ni­see­ri­tud, siis peab tükk väl­ja tu­le­ma,“ kom­men­tee­ris Enn Kirs­man ja li­sas, et pä­rast pü­ha­päe­vast esie­ten­dust on ene­se­tun­ne hea. Li­saks ree­deõh­tu­se­le lä­bi­män­gi­mi­se­le esi­tas ta lau­päe­val Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas ko­gu tü­ki oma kü­la­lis­te­le, ku­na pi­das 50. sün­ni­päe­va. Pü­ha­päe­val, 25. no­vemb­ril män­gis mo­no­loo­gi kol­man­dat õh­tut jär­jest ja jäi ra­hu­le, iga järg­mi­se kor­ra­ga oli liht­sam.

Mo­noe­ten­du­se idee sün­dis tal seo­ses oma esi­me­se suu­re juu­be­li­ga. Koos la­vas­ta­ja Tõ­nu Tam­me­ga loe­ti lä­bi hulk mo­no­näi­den­deid. Va­lik lan­ges And­rus Ki­vi­räh­ki „Aa­bit­sa ku­ke­le“, mi­da mõ­ni aeg ta­ga­si män­gis draa­ma­teat­ri näit­le­ja Tõ­nu Oja. Te­gu on täis­pi­ka va­hea­ja­ta näi­den­di­ga, kes­tab üle poo­le­tei­se tun­ni.

„Näi­te­kuns­ti ar­mas­ta­va­te­le ini­mes­te­le ei saa te­ha hin­na­alan­dust, ka mit­te har­ras­tus­näit­le­ja­te­le. Tu­leb kat­se­ta­da suurt ja kor­ra­lik­ku dra­ma­tur­giat. Enn Kirs­ma­ni män­gi­tud „Aa­bit­sa ku­ke“ Mau­no te­gut­seb la­val, Enn lei­dis hu­vi­ta­va vor­mi, ei män­gi tüü­pi, vaid elab se­da elu,“ tun­nus­tab la­vas­ta­ja Tõ­nu Tamm.

Enn Kirs­man li­sab, et ük­si näi­den­dis män­gi­mi­ne on te­ma jaoks täies­ti uus ko­ge­mus: „Suur tä­nu Tõ­nu­le, et mi­nu­ga sel­le eks­pe­ri­men­di et­te võt­tis.“

Pü­ha­päe­val esie­ten­dust vaa­ta­mas käi­nud Sai­ma Kal­lion­si­vu, Kuu­sa­lu koo­li näi­tet­rup­pi­de ju­hen­da­ja ja la­vas­ta­ja, sõ­nas, et ta ei ol­nud „Aa­bit­sa kuk­ke“ va­rem näi­nud, on oo­ta­ma­tu­te kää­na­ku­te­ga ku­ni lõ­pu­ni: „Enn Kirs­man on näit­le­ja­na niiöel­da va­na ka­la, ve­das edu­kalt pool­teist tun­di väl­ja. Vä­he on har­ras­tus­näit­le­jaid, kel on nii pal­ju ku­raa­si, et võt­ta et­te mo­no­la­vas­tus. Enn on ha­rul­da­ne ka­rak­ter­näit­le­ja, eten­du­ses oli kau­neid ja õn­nes­tu­nud mo­men­te, mis te­ki­ta­sid em­paa­tiat, pa­nid mõt­le­ma elu üle, et kui­das tei­si näe­me, teis­tes­se suh­tu­me. Kõi­ge kihv­ti­mad het­ked ja pa­rim näit­le­ja­töö oli, kui Mau­no­le taas mee­nus, et peab ak­na al­la mi­ne­ma. Kah­juks ei saa­nud täie­li­kult nau­ti­da, is­tu­sin va­sa­kus ser­vas, ak­na toeks teh­tud raam se­gas, näit­le­ja jäi sel­le ta­ha. Ak­na võiks ehk üld­se ära jät­ta, Enn on nii hea näit­le­ja ja pub­lik saab aru, et te­gu on ak­na­ga.“

Enn Kirs­man ar­vas, et det­semb­ris teeb mo­noe­ten­du­se veel kord Kuu­sa­lus ning kui kut­su­tak­se, võiks min­na ka Kol­ga­kü­la rah­va­maj­ja ja Vi­ha­soos­se.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus