Võtta õppelaenu on tõsine otsus

1065

Peagi jõuab taas kätte aeg, kui paljud noored siirduvad ülikooli tarkust taga nõudma. Sellega avaneb neile võimalus taotleda riiklikult tagatud õppelaenu. Paljude jaoks on õppelaen hädavajadus, et tasuda õppimise ja elamise kulud, aga siiski ei mõtle mitte kõik tudengilaenu võtjad täna hoolikalt läbi, kas ja kui suures ulatuses laenu tegelikult vaja on.

Paljud esmakordselt tudengistaatusse saanud lasevad end eriti lihtsalt peibutada sooduspakkumistest ning laenu saamise lihtsusest (piisab ju vaid sellest, kui õpid). Tegelikult oleks aga tark läbi kaaluda, kas laenu üldse on vaja võtta. Mõelda tuleb ka sellele, et õppelaen on vastutus käendajate ees, võetud kohustus tuleb pangale kunagi tagasi maksta ja lisaks laenusummale tasuda ka intresse.

Kui palju on palju?
30 000kroonine laenusumma ei tundu ju iseenesest teab mis hiiglaslik. Kui aga mõelda sellele, et paljud  õppelaenu võtnud tudengid kasutavad pankade pakutavat lihtsat võimalust saada laen kõigil õpinguaastatel automaatselt kontole, kasvab laenusumma näiteks 3aastase õppekava puhul juba 90 000 kroonile. Pärast kooli lõppu tähendab see tööturule sisenejale ligemale 1500-krooniseid igakuiseid kuumakseid ja nii kuus aastat järjest.

Paljud noored ei tea ka seda, et intresse tuleb võetud laenusummalt tasuma hakata kohe, mitte siis, kui kogu laenu tagasi maksma hakatakse. See tähendab, et esmakordse õppelaenaja summast võetakse intressisumma kohe maha. Edaspidi tuleb aga laenuvõtjal igal sügisel ühekordse maksena tasuda 5% laenujäägilt. Teise kursuse tudeng, kel laenu 30 000 krooni, maksab sügisel ligikaudu 1500 krooni, kolmanda kursuse tudeng, kel laenu 60 000, aga juba ligi 3000 krooni. Kui õpingute aeg nominaalajast pikemaks venib, tuleb laenujäägilt 5% maksta igal sügisel kuni laenu tagasimaksmise alguseni. 90 000 laenusummalt tähendab see ligi 4500 krooni aastas.

Vähenenud soodustused
Varasematel aegadel toetas riik paljusid õppelaenu võtnuid – riigi palgal olijate laenusummat kustutati maksehaaval, kuni inimesed avalikus sektoris ametis olid. Samuti kustutas riik poole noore lapsevanema laenust, kui kooli lõppedes kasvas peres alla 5aastane laps. Järgmise lapse sünnil kustutati ülejäänud laenust taas pool. Masu on  soodustused ajalukku saatnud. Ehkki need, kel õigus laenu kustutamisele tekkis enne vastavat otsust, saavad soodustust edasi kasutada, tänased koolilõpetajad-laenajad aga mitte. Sama saatus ootab alates 2010. aastast ka maksusoodustust, mis võimaldas tuludeklaratsioonis tagasi taotleda õppelaenuintressidelt makstud tulumaksu. Seega ei tasu tänasel tudengilaenu taotlejal arvestada sellega, et tulevikus võiks laenukoormus kuidagi iseenesest väheneda – laen tuleb tagasi maksta iseendal. Kergendust pakub noortele peredele siiski võimalus peatada laenu tagasimaksmine kuni lapse 3aastaseks saamiseni ja see, et sel ajal tasub ka intressimakseid pangale riik. Väeteenistuse viibivate noormeeste puhul kehtib sama.

Laenusaaja surma korral maksab õppelaenu täies ulatuses tagasi riik. Ka  80-100%liselt püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikute õppelaenu maksab täies ulatuses tagasi riik.

Et riigi abi kasutada, tuleb panka teavitada ja avaldus teha, automaatselt need kehtima ei hakka.

Käendus pole lihtsalt allkiri
Ehkki õppelaenu saada on teistest pangalaenudest oluliselt lihtsam, ootab pank ka selle puhul tagatist – selleks sobib kas kinnisvara või kahe eraisiku käendus. Probleeme tekitab neist kahest ennekõike viimane. Sageli ei mõelda käendamise otsuse tegemisel läbi, et tegelikult tähendab see laenajaga kaasvastutuse võttu. Kui laenaja oma võetud kohustustesse tõsiselt ei suhtu, tuleb laen tagasi maksta käendajal. Kunagi ei tohiks käendamisotsust teha kergekäeliselt ega käendada poolvõõra inimese laenusid – see võib tulevikus väga kurvalt kätte maksta.  Näiteks ei saa õppelaenuvõlglaseks sattunud käendaja võtta teisi laenusid, sõlmida mobiiltelefoni liitumislepingut, samuti võib piiratud olla mistahes muude tehingute tegemine.

Kokkuvõttes on võlg võõra oma, nagu eestlane väga hästi teab, ja samavõrra kehtib see ka õppelaenu puhul. Seega peaks nii õppelaenu võtmise kui laenaja käendamise otsuse hoolikalt läbi kaaluma, et uisapäisa tehtud otsused tulevikus kurvalt kätte ei maksaks.