JAAN VELSTRÖM
Peaaegu viis aastat tagasi kirjutasin artikli „Üldplaneering kui õlekõrs“ (on veebis loetav). Vahepeal on Kuusalu valla üldplaneeringu menetlus edasi kulgenud ja praeguses etapis on jõutud Lahemaa külade osas nii-öelda teelahkmele.
Vaatasin toonased mõtted üle ja jõudsin järeldusele, et kõik nägemused on ikka veel päevakohased. Tõsi, Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava üldplaneeringusse otseselt ümber ei kirjutata. Paraku pole sellel laiemas plaanis olulist tähtsust, sest viide kaitsekorralduskavale on üldplaneeringus ikkagi ning viib olukorrani, et Lahemaal asuvates külades on keskkonnaametnikel suurem sõnaõigus kui Kuusalu vallal.
Kogu ehitus- ja majandustegevust külades reglementeerib keskkonnaamet. Natura alade hulka kuuluvad ka kõik eluhooned. On arusaamatu, kuidas seostub looduse kaitse külade asustusstruktuuri ja arhitektuuriga. Kuidas seal liigikaitset ellu viia, sellest ametnikud vaikivad. Oluline on säilitada kaitse all olevate maade protsenti.
Kas tegu on muinsuskaitse objektidega või vabaõhumuuseumiga? Ei midagi niisugust. Eestis on vaid üks muinsuskaitsealune küla – Koguva Muhumaal. Kust võtavad looduskaitseametnikud pädevuse reglementeerida ehitamisega seonduvat külades? Lihtne vastus on, et pädevust pole ega saagi olla, sest keskkonnaameti pädevusvaldkond on hoopis mujal.
Kuna piirangutega soovitakse külad teha atraktiivseks vaid turismile, siis püsielanike olemasolu ei ole keskkonnaameti jaoks argument, loodetakse, et külade ilme eest hoolitsevad suvitajad. Püsielanikud on ametnikele pigem segav faktor.
Arhitektuuri ja asustusstruktuuri kaitsmise lähtekohaks oli Lahemaa rahvuspargis pikemat aega põhimõte, et aluseks on 1940. aasta tase.
Lahemaa rahvuspargi 51-aastase ajaloo jooksul on eri asjaolude koosmõju tulemusena ilmnenud, et seda eesmärki pole saavutatud ega saavutatagi. Sellest on nähtavasti ka keskkonnaamet aru saanud, sest nüüd väidavad ametnikud, et külades kaitstakse kõike, vaatamata sellele, millisest ajaperioodist ehitised pärinevad. Seisukoha muutumise tagamõte on senise kultuuripärandi kaitsesuuna mahavaikimine ja tegevuse jätkamine kontseptsooni järgi, mida edaspidi poleks võimalik vaidlustada, sest see on täiesti segane.
Samas unistatakse keskkonnaametis poollooduslike koosluste taastamisest külasid ümbritsevas maastikus, rannakalandusest jms, saamata aru, et olud on praegu hoopis teistsugused.
Külade kujunemisel mängis peamist rolli majandustegevus, mis pakkus elatist, sulatas ühte kogukonda ja kujundas kultuuri. Praeguseks on need tingimused kadunud ja silmapiiril pole võimalusi nende taastamiseks. Praegused püsielanikud käivad tööl väljaspool külasid või siis tegelevad kaugtööga. Põllumajandusest ei saaks väikestel maalappidel ära elada ja metsa majandamine on piirangutega pärsitud.
Tekkinud on uus küla, mida keskkonnaamet ei mõista. Selle asemel, et koos kogukonnaga külade arengut arutada, jätkatakse tegevuste rutiinse piiramise ja keelustamisega. Maaomanikke teavitamata tühistatakse ametnikega kooskõlastatud projekteerimistingimusi ja seatakse omandile piiranguid.
Omanikele sellega seonduvaid tagajärgi ei kompenseerita (väljaarvatud mõnel määral metsade osas). Muide, Lahemaal pole kunagi küsitud, kas kohalik inimene soovis sattuda oma elamisega kaitsealale. Isegi mitte teoreetiliselt.
Looduskaitseametnikega kohtumised koosolekutel on näidanud, et nad ei oska või ei taha kaasa mõelda ning analüüsida, vaid võtavad vähimagi vastuseisu korral sisse ringkaitse. Ebamugavad küsimused püütakse ära unustada või vastatakse nii ümaralt, et sellest pole võimalik aru saada. Tülikatele ettepanekutele nähvatakse ka stiilis „eks te ise tehke, kui tahate“.
Keskkonnaamet ei toeta kohapealse ettevõtluse arengut, kardab otsuseid vastu võtta, lihtsam on säilitada senist olukorda ja seda keeldudega kindlustada.
Omapärane on keskkonnaameti suhtumine liigikaitsesse. Võrreldes Lahemaa rahvuspargi algusaegadega, on liigirikkus teinud vähikäiku ja seda eelkõige poollooduslike koosluste arvel.
Endised heina-, karja- ning põllumaad on seoses majandustegevuse puudumisega või selle piiramise ja lõpetamisega suures osas metsastunud.
Ametnikud määratlevad kaitsealuste taimede kasvukohti ja piiritlevad püsielupaiku. Saadakse küll aru, et loodus on pidevas arengus, kuid järeldusi sellest ei tehta. Kui keskkonnatingimused muutuvad mingi liigi jaoks ebasoodsaks, siis see liik kaob. Kaitsealuse liigi säilitamiseks tuleb looduses töid teha ja seda tegevust ka finantseerida. Paraku pole selleks raha, väljaarvatud näidisprojektid.
Nii läheb loodus oma teed. Kuidas ja mil määral mõni liik maastikus püsib, jääb loodusliku valiku otsustada. Loodetakse, et küll ta kuhugi alles jääb, ja kuna protsessid on ajamahukad, siis keegi nagunii selle eest ei vastuta.
Et jutt ei jääks teoreetiliseks, siis tuletan üht-teist meelde: kuhu on jäänud rahvuspargis arvukad tedre- ja metsise mängukohad, miks ei tee oma toredaid kevadlende enam tikutaja, mispärast on kadunud lauk, tuttpütt, naerukajas, nende asemel on aga massiliselt ilmunud randadesse kormoran?
Lisame siia karude arvukuse ülemäärase kasvu Lahemaa metsades.
Viimase tosina aasta jooksul on keskkonnaametnike käitumine muutunud bürokraatlikumaks ja jäigemaks. Seda üleolekutunnet võib tajuda ka keskkonnaametilt Kuusalu vallale saadetud viimases, üldplaneeringu menetlusega seotud kirjas.
Mida siis tuleb teha? Keskkonnaamet peab muutuma oma asjaajamises inimsõbralikuks. Iga ametnik tuleb suunata ühel päeval nädalas küladesse inimestega suhtlema ja nii aastaringi. Mitte reglementeerima ja kehtestama, vaid juttu rääkima, inimesi loodusesse viima, kuulama ja mõistma. See oleks kasulik kõigile ja eriti loodusele.
Kohapealseid inimesi tuleb usaldada ja see kannab pikapeale vilja. Sõbralik suhtlemine hoiab loodust paremini kui suhtumine „keelame ära, muidu hakkavad rikkuma“.
Mõttetud piirangud külades on vaja lõpetada. Üle tuleb vaadata külade ehituskeeluvööndid. Mingist asustusstruktuuri ja arhitektuuri kaitsest ei saa praeguses situatsioonis enam nagunii rääkida. See mõjub kohaliku inimese kiusamisena. Ehitusseadustik kehtib kõigile ühtemoodi. Üksikobjektide kaitse jaoks on muinsuskaitseseadus. Teatud reeglid võib säilitada valla üldplaneeringus: üks korrus + katusealune korrus elamule, puidu kasutamine välisviimistluses (kui puit ikka tavainimese rahakotile kättesaadavaks jääb), hoone maksimaalkõrgus ja ehituskrundi suurus (külati kokkuleppeliselt erinev). Keskkonnaameti igakordne kooskõlastus pole vajalik.
Huvitav tendents ilmneb keskkonnaametnike suhtumises elamumaasse, seal soovitakse viimasel ajal iga hinna eest kitsendada maaomanike võimalusi ehitustegevuseks. Elamumaa on sihtotstarbeliselt ette nähtud elamule ning abihoonetele, nende teenindamisele ja majapidamisele. Keskkonnaamet tahab aga elamumaal nagu maatulundusmaalgi eristada kõlvikuid. Viidatakse, et näete, teie elamumaal on mets ja ehitada sel juhul ei tohi.
Omanikku ei saa õiguslikult kohustada elamumaal metsa kasvatama ja raiet ka takistada ei saa, kuid ametnikud püüdlevad selle poole, et need puudused tasapisi kõrvaldada.
Surve maaomandile on toonud kaasa vajaduse omanike õigusi kaitsta. Oktoobrikuus on moodustatud MTÜ Lahemaa Maaomanike Liit, kelle eesmärk on maaomanike huvide eest seismine. Selles tegevuses saavad maaomanikud kaasa lüüa. Ühendust saab MTÜ-ga meiliaadressil maaomanikud@gmail.com.