Väl­ja­võ­te pi­du­päe­va­kõ­nest Kuu­sa­lus

SU­LEV VALD­MAA,
aja­loo­la­ne ja õpe­ta­ja

Unis­tus­te Ees­tit ehi­ta­ti 1920.-30. aas­tail ka meie ko­du­des, se­da te­gid Kuu­sa­lu ki­hel­kon­nast pä­rit üle­maa­li­selt ja rah­vus­va­he­li­selt­ki tun­tuks saa­nud me­hed-nai­sed eri elua­la­delt.

Saa­me ni­me­ta­da nen­de aas­ta­te unis­tus­te Ees­ti ehi­ta­ja­teks he­li­loo­jat ja ore­li­kunst­nik­ku Hu­go Lep­nur­me Tsit­rest, Ees­ti esi­mest kut­se­list nai­sar­hi­tek­ti Eri­ka Nõ­vat Muuk­sist, Kuu­sa­lus sün­di­nud maa­li­kunst­nik­ku Lud­vig Os­ka­rit, Kiiu val­las sün­di­nud kir­jas­ta­jat Gus­tav Pih­la­kat, Kur­si kü­last ko­lo­nel Jo­han­nes Sii­ri, Vii­nis­tult rii­gi­mees Alek­san­der War­mat, Haa­va­kan­nust loo­dus­kait­se ja ko­du-uu­ri­mi­se ra­ja­jat Gus­tav Vil­bas­tet, Muuk­sist ar­hi­tekt Au­gust Vol­ber­gi.

Nei­le ja pal­ju­de­le teis­te­le tub­li­de­le Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na ini­mes­te­le and­sid riik­li­ku ise­seis­vu­se aas­tad või­ma­lu­se aren­da­da oma an­deid, end teos­ta­da. Nen­de mõ­ju ja saa­vu­tu­sed said ki­vi­deks tä­na­se Ees­ti ja eest­lu­se vun­da­men­ti.

Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na ini­mes­tel on, mi­da ja ke­da tä­na mee­nu­ta­da, mil­le üle möö­du­nud sa­jast aas­tast uh­kust tun­da. Pal­ju­de­le rah­vas­te­le po­le rii­ki an­tud. Mei­le on. Va­he­l kuu­le­me meist rää­gi­ta­vat kui väi­ke­sest ja või­bol­la täht­su­se­tust­ki rii­gist ja rah­vast, ke­da õie­ti ei tun­ta. Lii­ga sa­ge­li rää­gi­me kah­juks ka ise nii­moo­di.

Elu nii­su­gu­seid hin­nan­guid ei toe­ta. Ees­ti Va­ba­riik on tä­na­ses maail­mas oma sa­jan­di­pik­ku­se aja­loo­ga va­ne­ma­te rii­ki­de hul­ka kuu­luv. Meist on rah­vaar­vult ja pin­da­lalt pal­ju väik­se­maid, rah­vus­li­ku rik­ku­se poo­lest pä­ris pal­ju keh­ve­mal jär­jel ole­vaid rii­ke. Meil on kül­lalt põh­just oma ve­re­ga kät­te­või­de­tud ja vae­va­ga üles­e­hi­ta­tud rii­gi üle uh­ked ol­la.

Hak­ka­me käi­ma oma rii­gi uut sa­jan­dit. Elu on vä­ga pal­ju ede­ne­nud. Ühes va­ra­se­mas aas­ta­päe­va­kõ­nes siin saa­lis tõin võrd­lu­se taas­ta­tud ise­seis­vu­se vaid mõ­ne aas­ta saa­vu­tus­test. Kui pal­ju­de rah­vas­te jaoks oli too­na saa­vu­tu­seks iga­päe­va­ne kõ­hu­täis, pi­das Ees­tis en­nast häs­ti toi­me tul­nuks see, kes oli li­saks han­ki­nud ka pruu­gi­tud Ford Sier­ra. Taa­si­se­seis­vu­mi­sest po­le­gi veel möö­du­nud mõõt­ma­tult pal­ju ae­ga. Mõõt­ma­tult on aga muu­tu­nud me väär­tus­hin­nan­gud. Vae­valt et tä­na sõi­duau­to oma­mist enam eri­li­seks saa­vu­tus­näi­ta­jaks pee­tak­se. Rää­ki­ma­ta pruu­gi­tud Ford Sier­rast. 

Tä­na­ne elu muu­tub üha kii­re­ne­valt. Pea­me sel­le hoo­ga kaa­sas käi­ma. Sel­les olu­kor­ras seab elu me et­te uu­si pü­si­ma­jää­mi­se kü­si­mär­ke.

Eest­la­sed ar­mas­ta­vad vii­da­ta kee­ru­ka­tes olu­kor­da­des ta­lu­po­ja­tar­ku­se­le. Mõis­ta­me küll, mi­da see üle­kan­tult tä­hen­dab. Kuid mul­le on ha­ka­nud tun­du­ma, et tä­na­ses ühis­kon­nas, mi­da kir­jel­da­tak­se ju­ba tõe­järg­se ühis­kon­na­na, mõ­jub ta­lu­po­ja­tar­ku­se ap­pi­kut­su­mi­ne mõ­ne­ti lii­ga­gi ar­hai­li­selt. Eks see­gi tun­ne ole tõe­järg­ne. Tõe­järg­sus tä­hen­dab ju laias laas­tus, et tä­na­ses maail­mas on igaü­hel oma tõ­de, mi­da võib kuu­lu­ta­da ja us­ku­da. Igaüks on muu­tu­nud ene­se­kind­laks – on tal siis õi­gus või mit­te.

Sel­le õi­gus­te pal­ju­su­se­ga pea­me­gi ilm­selt edas­pi­di toi­me tu­le­ma. See võib osu­tu­da kee­ru­ka­maks üle­san­deks kui toi­me­tu­le­mi­ne kü­la­de tüh­je­ne­mi­se või oma ra­ha rel­va­de­le ku­lu­ta­va naa­ber­maa eba­sõb­ra­li­ku hin­gu­se­ga.

Meie ei to­hi oma igaü­heõi­gus­te rap­pa ära ek­si­da, vaid pea­me kol­me ko­du vär­vi all ik­ka üh­te hoid­ma!

Soo­vin Ees­ti Va­ba­rii­gi sa­jan­dal juu­be­lil sel­gust ja kai­nust mõt­le­mi­ses, ning õi­geid ot­su­seid – nii isik­li­kus elus kui rii­gi hü­van­guks. Hoid­kem, et ei kaoks sel­ge mõ­te oma rii­gist kui üli­mast väär­tu­sest! Hoid­kem, et ei kaoks unis­tus Ees­tist!