KALEV KOTKAS, Riigikogu maaelukomisjoni esimees, sotsiaaldemokraat
Enamusel põllumajanduskonverentsidel, kus mul on olnud põhjust osaleda, on kohustusliku päevakorrapunktina kirjas „Eesti põllumajandus 2013+.” See, mis ootab põllumehi Euroopa Liidu järgmisel finantsperioodil, on kahtlemata väga oluline, aga teemat käsitledes on juba ette teada resümee, mis kõlab umbes nii: te kuulsite võimalikke arenguvariante, midagi kindlat kokku lepitud ei ole …
Tänase põllumajanduse olukorda iseloomustavad faktid, et meil on Euroopaga võrreldes ühe elaniku kohta kõige rohkem põllumaad ja põllumajanduses on hõivatud kõigest 2,9% tööealisest elanikkonnast. Asjaolu, et põllumajanduse, jahinduse ja metsandusega tegeleb kokku vaid 10,4% maal elavatest inimestest, näitab selgelt traditsiooniliste elualade rolli vähenemist. Kõige kiiremini kaovad praegu töökohad just põllumajanduses – seda eeskätt tänu üha võimsamatele traktoritele ja mehhanismidele.
Vaatamata headele eeldustele on meie omavarustatus põhiliste toiduainetega väga nadi. Vaid piima ja teravilja toodavad põllumehed üle Eesti inimeste vajaduse, liha, kartulit ja köögivilja seevastu selgelt vähem. Lisaks on kõigest kümnendik siin tarbitavatest marjadest ja puuviljadest kohalikku päritolu.
Meie põllumajandus on kui uinuv kaunitar, kelle peaks unest äratama turu nõudlus. Seega sõltub Eesti põllumajanduse edu tulevikus võimest oma toodangut müüa, kusjuures tähtsad on nii sise- kui ka välisturg. Põllumajandustoodetel on turgu igavesti, sest söömisest ei loobu inimkond kunagi.
Nõudluse suurenemise ja hindade tõusu väljavaade paneb põllumehel silmad särama. Paraku ei saa me nii ilusa perspektiivi üle rõõmustada enne, kuni oleme üle elanud praeguse moonutatud konkurentsitingimustega perioodi.
Aga mida peab üks hea riik lähitulevikus tegema, et aidata kodumaisel põllumajandusel uuteks väljakutseteks valmis olla? Eesti riigi huvides on, et põllumajandusmaa kuuluks Eesti põllumehele. Seetõttu on riigikogu meie üldiselt liberaalsesse seadusandlusesse viinud sisse teatud erisusi, mis lubavad põllumajandusmaa omandamisel eelistada senist kasutajat. Olgu siis tegu ajutise maakasutuse, rentimise või kasutusvaldusega.
Need uuendused peaksid pikemas perspektiivis vähendama rendimaa hulka. Maa rendihind on oluline komponent põllumajandustoodangu omahinnas, mistõttu vajab see valdkond rohkem läbipaistvust ja vähem anarhiat.
Toon veel välja põllumajandustoetused. Ühtse pindalatoetuse suurenemine aastani 2013 toimub EL-ga kokku lepitud kava kohaselt. Ehk siis 2007. aasta 792 kroonilt hektari kohta suureneb see toetus 2013. aastaks ca 1850 kroonini hektari kohta. Siin on oluline märkida, et 2013. aasta number on hinnanguline, kuna iga-aastane tegelik hektaritoetus sõltub sama aasta toetusaluste hektarite arvust.
Täiendavaid otsetoetusi tohib Eesti oma eelarvest maksta kuni aastani 2012. Järgmise aasta eelarve jagab otsetoetusteks 565 miljonit krooni lubatud 677 miljoni krooni asemel. Tulemuseks on, et me liigume püha eesmärgi – võrdsemate konkurentsitingimuste suunas – lühemate sammudega kui võiks.
Täiendavate otsetoetuste täismahus maksmine ei ole ainult finantsinstrument, see on ka sõnum põllumajandusele ja maaelule, et Eesti riik hoolib neist.
