TARMO MÄND, Riigikogu Rahanduskomisjoni aseesimees
Hiljuti Riigikogus vastu võetud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadus nõudis enne selle vastuvõtmist pikki arutelusid nii omavalitsusliitude kui teiste osapooltega.
Kohalikel omavalitsustel on nüüdsest suuremad õigused saada laenu ja anda laenu enda valitseva mõju all olevatele sihtasutustele, mittetulundusühingutele ja äriühingutele ning tagada nende poolt võetavaid kohustusi. Praktikas on eelpool nimetatud finantsskeeme otsesel või varjatud kujul rakendatud, kuid seni on puudunud selleks õiguslik regulatsioon. Kehtestatud sai netovõlakoormuse ülemmäär, mis sõltub omafinantseerimise võimekusest. Tõuseb lubatav laenupiir nende omavalitsuste jaoks, kelle jooksvad laekumised on head. Kui täna kehtib kõigile üks piirmäär – 60% eelarvetuludest, siis edaspidi võivad üle keskmise maksevõimega omavalitsused laenata kuni 100% eelarvest.
Kohalikele omavalitsustele antakse enam vabadust valida sobiv eelarve koostamise detailsus ja määrata selle koostamise protseduurid. Seadus vähendab riski, et mõni kohalik omavalitsus satub rahalistesse raskustesse.
Suuri vaidlusi tekitas konsolideerimisgrupi määratlus. Arutelu tulemusena asendati seaduses sõna „konsolideerimisgrupp“ sõnaga „arvestusüksus“ ja seadus täiendati mõistega „sõltuv üksus“. Vastavalt kokkuleppele rakendatakse netovõla koormust ja põhitegevuse tulemi piiranguid kohaliku omavalitsuse ja tema valitseva mõju all olevate üksuste suhtes, mis saavad oma peamise tulu (üle 50%) kohalikult omavalitsuselt ja kohalik omavalitsus vastutab selle eest, et need üksused oleksid jätkusuutlikud.
Vaidlusi tekitas ka haiglate finantseerimisvõimekus ja laenuvõtmise võime. Koostöös Haiglate Liiduga leiti mõistlik kompromiss, mis on täna seaduse teksti ka kirjutatud. Paindlikumaks muudeti tervishoiuteenuse osutaja investeeringute finantseerimine olukorras, kus kohaliku omavalitsuse üksuse arvestusüksus ei täida kehtestatud netovõlakoormuse ja põhitegevuse tulemi piiranguid. Tähendab, tervishoiu teenuse osutaja ei lähtu omavalitsusüksuse võlakoormusest, vaid lähtub oma vastavast näitajast.
Oluliseks arutelude teemaks oli, mis saab siis, kui Riigikogu või valitsus vähendab kohaliku omavalitsuse sissetulekut või suurendab tema väljaminekut.
Kompromissina leiti lahendus, millega pannakse riigile kohustus hüvitada kehtestatud õigusakti mõjud või vähendada kohustusi.
Arutelude käigus otsiti lahendust neile omavalitsustele, kes olid omal ajal Riigi Kinnisvara AS-i (RKAS) kaudu liitunud nn kooliprogrammiga ja sõlminud pikaajalised kasutusrendilepingud kuni 30 aastaks. Selle tagajärjel on mitmel omavalitsusel tekkinud kohustused, mis piiravad nende edasist arengut, kuna selle projekti kohustused lülitati laenumahu sisse. Omavalitsuste jaoks tähendab see aga nende laenamisvõimaluse piiramist, mis võib seada ohtu eurotoetuste kasutamise. Rahanduskomisjonis lepiti kokku, et kuna nendes asjades ei leitud konsensuslikku lahendust, siis tegeleb rahanduskomisjon nende omavalitsustega eraldi.
Usun, et see seadus on suur samm edasi kohalike omavalitsuste finantskorralduse täiustamisel ja nende finantsvõimekuse suurendamisel.
