ARTUR TALVIK Tapurlast
Ma olen kogukonnausku! See on üks omapärane usk, kus on omavahel seotud ürgne ja kaasaegne. See on usk värskemasse Eestisse, kus ei ole seisakuid ja ühiskonda pole võimalik jõuliselt manipuleerida või halbade otsustega polariseerida. See on usk ühiskonda, kus kõik selle liikmed saavad olla vajalikud, hoolimata nende sotsiaalsest kuuluvusest, rahakoti paksusest, vanusest või soost.
Aga kogukondi on erinevaid. Obama räägib globaalsest demokraatlikust kogukonnast, vallavanem vallast kui kogukonnast. Ka kassisõbrad ja internetifännid on oma kogukondades. Minu jaoks on kõige põnevam, ja seda uut Eestit teostav kogukond selline, kus ühes hoomatavas piirkonnas on sealsed elanikud ühiselt otsustanud oma kodukanti kujundama hakata, otsida teid kodukandi elu paremaks tegemiseks. Nad ei oota juhtnööre ülevalt, vaid teevad ise. On otsustanud ise hakkama saada ning sekkuda poliitikasse, sest ka kodukandi õiguste eest seismine on poliitika tegemine.
Mul on suur õnn olla sellise kogukonna liige. See on Juminda poolsaare kogukond. Selles kogukonnas olen saanud väga palju positiivseid emotsioone ja selle baasil olen täis usku, et kogukondade Eesti oleks võtmelahendus tänasele olukorrale, mida väga mitmed analüütikud nimetavad ummikseisuks või stagnatsiooniks või millekski veel hullemaks.
Minu kogukondlikud tegevused on saanud alguse väikestest asjadest – külarahvaga küla korrastamisest, külaseltsiga pidude korraldamisest jne. Rõõmu on pakkunud külakino ja Eesti esimene kogukonnaraadio. Siis saadi aru, et ka kogukonna turvalisuse eest peame ise seisma. Eelmisel aastal sai Juminda poolsaare korrakaitse viieaastaseks. Turvalisuse tagamine on laienenud ka merele – vabatahtlik merepäästeühing koos oma päästekaatri Varvaraga on üks viimastest kogu poolsaart hõlmavatest tegevustest. Liisa taastas Leesi külapoe, mida nüüd nimetame kogukonnapoeks, sest tõenäoliselt ainult kogukonna toega on tänapäeval üldse võimalik külapoodi pidada.
See kõik on ilus ja tore ning selliseid kogukondi on nii Kuusalu vallas kui ka kogu Eestis juba mitmeid. Aga jamaks läheb siis, kui need kogukonnad hakkavad tõsisemalt elukorraldusse sekkuma. Nii oleme meie kogunud kokku ettepanekuid ja pidanud keerulisi koosolekuid seoses Lahemaa kaitsekorralduskavaga. Isegi ministri kutsusime kohale. Suurt läbimurret pole toimunud. Päris keeruliseks läheb, kui räägime ametnikele soovist teha poolsaarele kogukondlik elektrijaam.
Tänaseks olen aru saanud, et kuigi teiselpool lauda istuvad toredad inimesed, siis arusaamine tõelisest kogukondlikust Eestist ei ole jõudnud ministrite ega ka riigiametnikeni. Justkui klaassein oleks kodanike ja võimu vahel. Tõepoolest, niikaua kui kogukond saab otsustada kindamustri või laulusalmi või külakiige asukoha üle, on nad toredad ja neile patsutatakse õlale. Aga suurem otsustus jäägu võimule. Kui edasi asja uurida, siis selgub kiiresti, et seesama võim liigub oma kodanikest päev-päevalt aina kaugemale. Ka omavalitsused ei ole enam oma valitsused vaid mingid kummalised ripatsid, millele hakkab paremini minema siis, kui vallavanem „õige” parteiga liitub. Meie väikeses riigis see ei tohi nii olla.
Ah, Talvik on üks suur idealist, ütlete. Vastan – jah, olen. Ma tõepoolest usun Eesti inimestesse ja nende võimesse tegutseda kogukonnana ja otsustada oma asju ise ja võtta vastutust. Aga just idealismist tänases ülipragmaatilises, efektiivsust taga ajavas ühiskonnas puudu on. Head uut kogukonna aastat!
