Eelmisel aastal kirjutasin teemal, kas Kuusalu vald on spordisõbralik. Probleem oli minu hinnangul mõne vallavalitsuse liikme omavoliga, millega taheti seadusevastaselt vähendada JK Kuusalu Kalevile mõeldud toetust. Pärast mitut kuud kirjavahetust, selgitusi ning vaide esitamist tunnistas vallavalitsus lõpuks, et meil oli õigus. Aga küsimus ei olnud ainult konkreetses toetuses, vaid suhtumises.
Sellest on nüüd möödas umbes aasta. Vahepeal on toimunud volikogu valimised. Kõikide valimisnimekirjade programmides rõhutati noorsootöö ja noorte spordi toetamise vajalikkust. Et see teema on inimestele oluline, kinnitas minu meelest see, et volikokku valiti erinevatest nimekirjadest palju inimesi, kes aktiivselt spordi- ja noortetööd edendanud. Lootus, et asjad hakkavad paremuse poole minema, kinnitas Kuusalu valla koalitsioonilepingu punkt nr 19 – “toetame täiendavalt neid spordi- ja kultuuriseltse, mille tegevus on suunatud õpilastele või mille tegevuses osalevad koolinoored”.
Tundub, et sellel aastal vallavalitsus väljavalitult ühtegi spordiklubi kiusanud ei ole. Küll on liiga tehtud nendele klubidele, kes aastaga on oluliselt arenenud. Nimelt vald oma toetuste korraga lubab toetada spordiklubide treenereid, makstes klubi kaudu neile palka. Mitu klubi on arenenud, loonud uusi treeningrühmasid, võtnud uusi treenereid, keda koolitatud ja ette valmistatud tööks noortega. Eelarvesse oli paraku klubidele ette nähtud sama suur summa kui varasematel aastatel, kuigi septembris taotluste tähtaja kukkumise järel oli selge, et spordiklubid on treeninggruppe juurde loonud.
Vallavanem on eelarves summa samaks jätmist selgitanud sellega, et kuna Kiiu lasteaed on prioriteet, siis tuleb püksirihma koomale tõmmata. Oleks rahaline olukord tõesti nii raske, siis saaksin sellest aru. Aga kui samal ajal leidub raha vallajuhtide palkade tõstmiseks või Kuusalu Soojusega seotud vigade kinnimaksmiseks, pole see jutt kuigi tõsiseltvõetav.
Jääb mulje, et vallavalitsuse eesmärk ei ole reaalset tegevust toetada, vaid võimalikult erinevate asjade peale raha ühtlaselt jagada ja nii linnuke kirja saada.
Olen kuulnud vallajuhtide arvamust, et võiks spordiklubide treeningrühmadele, mida vald toetab, piirid peale panna. Minu meelest on see ohtlik mõte, lastel peaks olema võimalus valida, millistes trennides nad käia tahaksid. Sellise ettepaneku täitumine tooks kaasa olukorra, kus ühe spordialaga tegelejate arv on suurem kui valla lubatav määr, kõik kulud peaksid kinni maksma lapsevanemad. Või veel hullem – lapsevanemad oleksid sunnitud panema lapsed ringi, mis teda ei huvitagi.
Saan sellest seisukohast aru. Valla rahakott pole kummist, et kordades suurendada sporditreeningrühmade raha. Samas ei ole olukord vallas sugugi nii hea, et kõik sportimisest huvitatud lapsed saaksid tegeleda soovitud aladega.
Vald on pakkunud spordiklubidele partnerlust: ootab, et klubid tegeleksid noorte vaba aja tervisliku sisustamisega, lubanud tasuda treenerite töö eest. Minu arvates täidavad need aktiivsed inimesed sotsiaalset tellimust – seda, mida lapsevanemad ja lapsed vallalt ootavad. Miks vald neid karistab?
Tänasel päeval ei saa öelda, et valla käitumine partnerina oleks usaldusväärne. Kohati jääb mulje, et vallavalitsus ei usalda ka spordiklubisid, vahel ehk ka põhjendatult. See ei tohiks olla samas karistuseks nendele klubidele, kes on oma osa lepingust ausalt täitnud ja ootavad vallalt sama.
