Töö­te­gi­jad unus­ta­ti

1900

MA­RI­KA ANA­RI,
Ani­ja val­la­vo­li­ko­gu en­di­ne lii­ge

Lu­ge­sin eel­mi­sest Sõ­nu­mi­too­jast (18. jaa­nuar) ar­tik­lit „Ani­ja val­la­ma­ja oli val­la taas­loo­mi­se 25. aas­ta­päe­val pi­dueh­teis”. To­re on lu­ge­da, et val­la taas­loo­mi­se juu­be­lit tä­his­ta­ti ja kõik kes taht­sid, said käia val­la­ma­jas. Kah­juks said pal­jud sel­lest või­ma­lu­sest tea­da al­les ta­gant­jä­re­le, kui lu­ge­sid aja­le­hest. Kuid miks ei ol­nud eel­ne­valt tea­det, et nii­su­gu­ne pi­du toi­mub ja kõik on oo­da­tud? Usun, et tu­li­jaid oleks ol­nud pal­ju roh­kem, kui kut­se oleks ol­nud aja­le­hes.
Vo­li­ko­gu en­di­se liik­me­na on mul kah­ju, et meid ei pee­tud mee­les – po­leks ol­nud ju vä­ga ras­ke kõi­gi­le mei­le kas pos­ti­ga saa­ta kut­se või edas­ta­da see te­le­fo­ni teel. 25 aas­ta jook­sul on Ani­ja val­lae­lu juh­ti­nud vo­li­ko­gu viis koos­sei­su. Usun, et en­dis­tel vo­li­ko­gu­liik­me­tel oleks ol­nud to­re kok­ku saa­da ning mee­nu­ta­da teh­tud ja te­ge­ma­ta jää­nud ot­su­seid.
Taa­si­se­seis­vu­nud Ees­ti Va­ba­rii­gi al­gu­saas­tad ei ol­nud ker­ged ja oma­va­lit­sus­tes te­gid sel ajal just vo­li­ko­gud ära vä­ga suu­re töö. Sa­ge­li kest­sid is­tun­gid 4-6 tun­di, pal­ju aru­ta­ti ja vaiel­di en­ne, kui ot­sus­ta­ti. Kõik te­gi­me tööd sü­da­me­ga, oma rii­gi ja val­la tu­gev­da­mi­se ning aren­gu ni­mel. Näi­teks ole­me prae­gu vä­ga õn­ne­li­kud, et meil on Ani­ja mõis, kuid pal­jud ehk ei tea­gi, et just vo­li­ko­gu pääs­tis mõi­sa aas­taid ta­ga­si vä­lis­maa­la­sest hu­vi­li­se­le müü­mi­sest. Sel­le­pä­rast oleks­ki va­ja mee­nu­ta­da. Na­gu va­na­sõ­na üt­leb – kes mi­ne­vik­ku ei mä­le­ta, elab tu­le­vi­ku­ta.