OTT SANDRAK, Kolga elanik, ajaloolane, Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaliige
Kolga mõisaansambli lagunemist vaadates tuleb pisar silma ning huulile kerkib küsimus: „Kaua võib?“.
Aasta alguses pakkusid Stenbockid vallale mõisa peahoonet, valitsejamaja ning veel hulgaliselt varemeid. Ekslikult arvatakse, et tasuta. Tegelikult tehti pakkumine Stenbockidega seotud osaühingu suure võla katteks Kuusalu Soojusele. „Kingituse“ hulka ei kuulunud aga teised, juba korras hooned, ega ka oluline mõisa peahoone teenindamiseks hädavajalik maa. Kaalusime tõsiselt võimalust pakkumine vastu võtta, kuid loobusime. Sellel on päris mitu põhjust.
Esiteks: taoliselt oleks tükeldatud ühe Euroopa unikaalsema mõisaansambli süda. On raske ette kujutada kuidas on võimalik hiiglaslikku ja tohutuid investeeringuid vajavat kompleksi hallata nii, et suhteliselt väikesel maa-alal erinevate kinnistuomanike vahel ei tekiks konflikti, kuidas ja millised tegevused või millal ühes või teises majas toimuma hakkavad.
Teiseks: Kuusalu vallal on Kolgas olemas kõik vajalikud hooned ja ruumid – kaunid koolimaja ja lasteaed, raamatukogu ja peatselt täielikult renoveeritud Rahva Maja. Tõsi, noortekeskuse ruumid võiksid olla palju paremad, kuid olukord muutub, kui rahvamaja või Kiius lasteaed valmis saab. Seega olnuksime kingitust vastu võttes Stenbockidega samas olukorras – on küll terve hulk suuri investeeringuid nõudvaid muinsuskaitsealuseid hooneid, aga pole otsest vajadust ega ka ühtegi head ideed, mida nendega pihta hakata.
Kolmandaks olnuks meil kohe, kingituse saamisest järgmisel päeval, kaelas muinsuskaitseinspektor koos ettekirjutusega investeerida lagunevasse omandisse sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid eurosid, mida vajaksid nii koolid, lasteaiad, needsamad noortekeskused kui teised vallale riiklikult pandud kohustused. Ilmselt saavad kõik aru, et „kingituse“ vastuvõtmine olnuks mõisaansambli tulevikku silmas pidades sügavalt vastutustundetu.
Milline võiks siis olla lahendus? Olen seisukohal, et ainuke õige omanik nii väärikale mõisale saab olla mõni riiklik struktuur. Stenbockid olla mõisa pakkunud ka muinsuskaitseametile, kuid sedagi puhku koputasid nad vale ukse taga. Mõisa tuleb pakkuda kas presidendi kantseleile, riigikantseleile, riigikogu kantseleile või siis äärmisel juhul välisministeeriumile – need on asutused, millel peab rahvusvahelisest protokollist tulenevate nõuete tõttu olema üks riiklik, väljaspool pealinna asuv residents, kus kõrgeid väliskülalisi võõrustada. On häbilugu, et enam kui kahekümne iseseisvusaastaga pole suudetud taolist „pisiasipuudust“ kõrvaldada.
Ütlete nüüd, et kutsume riigijuhte mõttetule laristamisele? See võib näida nii, kui ehitataks ainult uhket residentsi, mis enamuse aja aastast tühjana seisaks. Minu nägemuses, aga olen seda arutanud ka erinevate teiste asjatundlike inimestega, võiks laristamissüüdistus ära langeda, kui deklareeritaks, et ehitatakse mitmefunktsionaalset hoonet, mille teiseseks, aga miks mitte öelda, et esmaseks funktsiooniks oleks Lahemaa rahvuspargi keskus.
Kuulen teid juba hüüdvat – no mis ta räägib, rahvuspargil on ju keskus! Olles erinevate turismigruppidega Lahemaal sage ringiliikuja näen, et Palmse mõis, mida kunagi Lahemaa rahvuspargi keskuseks peeti, on oma rolli minetanud. Olles Virumaa Muuseumide osa, on ta muutunud täiesti omaette atraktsiooniks ega täida enam keskuse rolli. Aga Lahemaa vajab keskust. Ja kuhu mujale see siis veel ehitada kui mitte Kolka, mis on alati olnud ja loodetavasti ka jääb Lahemaa väravaks? Kui arvestada restaureerimistööde teostamisel ka protokolli- ja turvanõuetega, siis need kümmekond päeva aastas, mil Eestit vastava tasemega külalisi käib, elab Lahemaad külastada sooviv turist ka ilma keskuse külastuseta üle. Ongi põnev vaadata eemalt mõisa, kus täna peatub Ameerika Ühendriikide president või Saksamaa kantsler või minu poolest Rooma paavst.
Kolgas on üks hea näide, kuidas kohaliku omavalitsuse, riiklike struktuuride ning mis kõige tähtsam, kohalike inimeste koostööna sai päästetud muinsuskaitse objekt – Kolga vana kivisild. Aega võttis, uksi sai kulutatud ning ka maksumaksja raha kulus selleks omajagu, kusjuures puhtalt Eesti maksumaksjate oma, sest toona eurorahasid siin veel ei liikunud. Seepärast on mul usku ka sellesse, et mõisaansambel on päästetav, ehkki suurem osa hiljuti veel küllalt heas seisukorras olnud hoonetest konserveeritud varemete kujul.
Mis siis, kui riik mõisast keeldub? Sellisel juhul tuleb taotleda muinsuskaitseametil algatada Kolga mõisa välja arvamist muinsuskaitsealuste objektide nimistust, kus ta on olnud Eesti Vabariigi algusaastatest saati ning alustada lammutustöödega, sest varemed muutuvad päev-päevalt ohtlikumaks nii kohalikele kui ka külalistele. Kas tõesti peab taas juhtuma inimohvri(te)ga õnnetus, et asjad liikuma hakkaks nagu viimatise Valkla Kodu näite puhul?
