Teadmistepäevast saagu teadmistepüha

1083

ivo
IVO TUPITS, Kehra gümnaasiumi direktor

Et tänavuse õppeaasta 1. september on pühapäev, avastasin vist augusti alguses, puhkuselt tulles. Tegelikult oligi tore, selline tähtis päev sobib igati  puhkepäevale, sest nii saavad osaleda kõik, kellel soovi on. Olen vist koolijuhina ühel korral lükanud avaaktuse nädalavahetusele sattumise tõttu edasi, aga see oli hästi ammu ja olin veel algaja.

Iga kooliaasta algus on eriline ja kordumatu. Olgu aabitsakaanel kukk või karu, sadagu vihma või paistku päike – ikka on 1. septembrit peetud viimasel sajal aastal eesti kultuuriruumis tarkusepäevaks ja koolimajadest kostunud kellahelinat. Seda pole julgenud siiani ka reformimeelseim haridusminister muutma hakata. Öeldakse ju, et hariduse üks tugisammas on traditsioonid ja järjepidevus ning ma ei näe ühtki põhjust, miks peaks selles küsimuses erandeid tegema või midagi arutama.

Koolidirektori ameti üks võlu on see, et saad osa kooliaasta igast avaaktusest ja seda lausa esireast. Tervituse ja aabitsate jagamise ajal saab silmata päris täpselt saalisolijaid. Arusaadavalt väärtustavad seda hetke kõige enam 1. klasside vanemad, seejärel vast 2. klassi alustavate õpilaste vanemad ja arvatavasti järgnevalt tundub vist vanematele, et nende võsuke on juba piisavalt suur ega vaja esimesel koolipäeval saatmist.

Olen mõelnud ja tõmmanud paralleeli, et 1. septembri avaaktusega on tegu justkui olümpiamängude avatseremooniaga, mis käib kõigile teadaolevate rituaalide ja traditsioonide jadas ning puudub põnevus. Ometi kogeme teleri ees, kui antakse sportlasvanne ja süüdatakse olümpiatuli, ikka ja jälle selle hetke ülevust ja tähtsust. See tunne loob usu ausasse sporti ja laseb sündida sangaritel. Kooliaasta avaaktuse juurde naastes julgen koolijuhina unistada millestki sarnasest, et vanemad ja koolist hooliv kogukond aitaksid oma kohalolekuga luua õpilastes tunde ja teadmise kõigiks eesseisvaks 175 päevaks. Ikka selleks, et oleks kannatust ja tahtejõudu kuulata oma õpetajaid, läbida koolitükid ja olla seeläbi natuke haritum. Oma kohaloleku ja osalemisega väärtustatakse haridust ja toetatakse kooli püüdlusi olla aasta-aastalt natuke parem.

Ärge võtke eelnevat kui näpuvibutust vanemate suunas, sest arusaadavalt on enamikul vanematel töölepingud ja kohustused oma tööandjate ees. Iga kaotatud tööpäev läheb kellegi miinuspoolele. Pigem tuleb see võimalus vanematele tagada.

Viimastel nädalatel pole vist poliitikut, kes poleks tahtnud kooliteemadel arvamust avaldada. Ikka, et haridus on meie tuleviku võti ja riigi ning majanduse alustala. Kohalike valimiste taustal vist ei töötaks see loosung nii hästi, kui riigikogu valimiste eel, kuid olen veendunud, et erakond, kes võtaks programmi lubaduse lisada riigipühade nimistusse tarkusepüha, täidaks tubli poole oma programmist. 1. september ei ole vaid kooliskäivate laste ja nende vanematele tähtis päev, vaid on kogu riigi jaoks oluline päev, mil kodanikud saaks tulla ja olla hariduselus sees.

Veendumuse, et lapsevanemad oskavad ja tahavad 1. septembrit koos oma lastega jagada, andis mulle meie kooli 2.-11. klassidele mõeldud avaaktus, mis oleks vajanud kordades suuremat aulat, kui meil on.