Rahva hääl saagu seaduseks!

2085
    Ylle Rajasaar produtsent ja ajakirjanik
Ylle Rajasaar produtsent ja ajakirjanik

Aruküla elanikuna tunnen rahulolu siinsest elukeskkonnast. Vaikus, rohelus, vahva kogukond; kõik eluks vajalik käe-jala juures. Aga elu ei ole ainult lillelõhn ja sõpradega külakiigel leelotamine. Mõnikord on elu nagu seiklusfilm, kus sa, sellesama elukeskkonna eest ise oma elu ja sõprussuhete hinnaga seisma pead.

Me oleme aastaid hädas pööraste kihutajatega, kes ohustavad jalakäijaid, kaasliiklejaid, lapsi. Külaelanikud teavad kihutajaid nägupidi ja automarkide järgi, kurdavad politseile ja vallavalitsusele, aga seaduse käed jäävad ikka liiga lühikeseks. Kuniks kihutaja politseile otse radarisse sõitnud pole, ei saa teda ka vastutusele võtta. Nii võivadki hullud end võitmatutena tunda, sest vahelejäämise võimalus on suhteliselt väike.
Minu selle nädala lugu on siis selline – akende alt kihutab ülehelikiirusel, kive ja kruusa üles lennutades mööda krossiratas. Registrinumbrita, tuledeta. Haaran toast teleobjektiiviga kaamera ja telefoni, ühe käega valin politsei numbri, teisega pildistan kihutajaid. Ekipaaž saadetakse välja. Samal ajal istun autosse ja asun kihutajate jälgi ajama. Jõuangi jälile, keeran auto risti õuele. Pidu käib ja meestel jääb õigust ülegi. Kuidas ma tõestan, et nad kihutasid. Hõikleme vastastikku rikkalikus emakeeles; istun autosse, helistan politseisse, teatan auto registrinumbri, millele krossirattad tõsteti, ja sõidan teeotsale politseid ootama.
Politsei jõuab paarikümne minutiga. Seisavad pahategijate auto juures – pidu käib eemal, rattad kenasti kastis, keegi ei sõida. Mis sa seal ikka passid. Istume kahe inspektoriga maha ja vaatame seadused üle. Vaatame üle ka minu tehtud pildid. Lugu tundub lootusetu.
Ainus, millest saab kinni hakata, on asulas registrimärgita sõitmine. Aga kas ikka sõitis? Äkki poseeris hoopis? Olgu, piltidelt on näha, et sõitis. Aga kas ületas kiirust? Oleks pidanud filmima. Kes sõitis? Jah, mina tean, kes sõitis, aga minu tunnistusest jääb väheks. Vaja oleks pilti, kus oleks selgelt näha, mis nahavärv, mis soost, üheselt identifitseeritav isik ühesõnaga. Kihutajaid oli kaks, järelikult, vaja on kaks identifitseeritavat isendit. Suumime sisse, nägu on näha, hästi. Aga tõestada ei saa siiski midagi.
Politsei soovitus: filmige, koos heli ja selge pildiga. Kui pildistate, siis tekitage olukord, kus rattur võtaks kiivri peast ja näitaks oma nägu. Tunnistajaid peab olema rohkem. Koht, kus pildid on tehtud, selgelt äratuntav. Politseid kohale kutsuda pole mõtet, nad saavad ainult rääkida. Politsei tuleb kutsuda, kui on juhtunud õnnetus. Igal muul juhul tegutsege vastavalt juhistele ja esitage avaldus koos tõendusmaterjaliga kohalikule konstaablile. Siis on juba piirkonna politsei otsustada, kas avaldus võetakse menetlusse või ei.
Aruküla on väike, kõik tunnevad kõiki. Mina olen see napakas, kes tegutseb, seaduse piires. Suurem osa aga ei tegutse, sest kõik tunnevad kõiki ja kuidas sa ikka oma küla inimese peale näpuga näitad, suhted sassis ja vilets maine garanteeritud. Väiksem osa hoiab rusikat taskus ja haub omakohut. Sa ju tead seda inimest, kes koolimaja juures masinaga paarutab ja lapsed ohtu seab. Iga päev! Tead ka, kus ta elab. Teeks midagi?!
Tulebki teha. Minnes ütles politsei: „Keda valisite, selle saite. Nemad on Toompeal, elavad Tallinnas. Neil on politsei kõrval. Külades… on nagu on. Peate seaduse nimel tegutsema.” Meie saadikud ei ela linnas vaid lähikonnas. Minu inimesed on siinsamas. Võtame end kokku ja lapime seaduseaugud ühisel häälel. Aitab jamast.