Lugesin 5. veebruari Sõnumitoojast (ST) Kuusalu vallavolikogu esimehe avamust. Lugesin tähelepanelikult. Ega ma peakski selles osas sõna võtma, sest arvata pole ju kellelgi keelatud, kuid siinkohal on hr Kirsman põiminud oma arvamusse kummalisi sedastusi, samas ise osalemata viimastel aruteludel, mis ST omanike vahel on toimunud. Kummaline on nii arvaja irooniline rõhuasetus teemal „tasuta“ ST kui ka arusaam, et iga teine võimalus omavalitsuse info viimiseks vallaelanikeni saab olla vaid kallutatud. Juba märkisin – kõigil on õigus oma arvamusele, kuid ei usu, et keegi endast lugupidav arvaja peaks naeruvääristama oponendi, veel vähem partneri seisukohti, sealhulgas ise neid seisukohti teadmata.
Vaatame lähemalt foobiaid, mis arvamusartiklist paistavad ja millega püütakse saamatult põhjendada tänast ST kontseptsiooni.
Ma ei tea, kust arvaja võtab oma teadmised teemal „tasuta“ ST või laiemalt „tasuta“ vallaleht, kuid selgitan, et Raasiku valla esindajad ei ole mitte kunagi hellitanud lootust, et ST või ükskõik milline muu väljaanne tasuta tekib. On loomulik, et see makstakse viisil või teisel kinni omavalitsuste eelarvetest. Tasuta tähendab siinkohal seda, et kui juba vallaeelarvest makstakse lehe tegemise eest, siis ei ole õige seda lehte minna müüma neile, kes läbi oma maksuraha on selle kinni maksnud. Lisaks tundub, et lehetegijad on jäänud kinni mugavustsooni – turundus puudub, lehe vormistuslik kvaliteet on eelmisest sajandist, veebileht on iganenud jne. Lugeja poolse tagasisidena tasub vaadata vaid lehe tiraaži numbreid. Ja kahjuks on nii, et kulude katmise põhilise allikana on täna küsitud omanikelt dotatsiooni, mis on ebaproportsionaalselt suur.
Loodan, et E. Kirsman saab aru (tema 18aastane kohaliku omavalitsuse kogemus annab selliseks lootuseks ootuse), et vähemalt Raasiku vallas ST omanikke esindavad isikud ei ole asunud arvamusele, mille kohaselt keegi kolmas peaks maksma lehe tegemise eest ja nii saaksid omanikvallad lehe oma kodanikele tasuta. Küll oleme kindlal seisukohal, et kõikide vallakodanike postkasti peab jõudma vallauudiseid kajastav leht ilma, et kodanik peaks seda kuskilt tellima ja selle eest veelkord maksma. Täpselt samale põhimõttele viitab E.Kirsman oma arvamusloo alguses ja seega jääb tema ülejäänud arvamus arusaamatuks.
Arusaamatuks jääb teinegi osa artiklist, milles püütakse põhjendada, kui paha on omavalitsuste püüe kuskilt mujalt oma kodanikeni info viimiseks lehte tellida. Püütakse jätta muljet, et ST-ga jätkamisel on kõik demokraatlik, aga ostes teenuse mujalt, satume mingisse kummalisse „infovoogu“, milles elamist E. Kirsman endale ette ei kujuta.
Et mitte vastata Kirsmani mõistukõnele omapoolsega, juhin tähelepanu, et kohalikud omavalitsused tegutsevad suures osas maksumaksjalt laekuvate vahendite arvel ja peavad järgima kolme printsiipi – vahendite kasutamise säästlikkust, mõjusust ja tõhusust.
Leht saab olla mõjus, kui ta suudab olla nii sisukas. Sisukas leht antud kontekstis tähendab seda, et nii omavalitsuse kohustuslikud infod, kui ka kogukonna infod saaksid lehte sisse. Info jagamine on tõhus siis, kui ta jõuab maksimaalselt paljude vallakodanikeni. Säästlikkus on selge – samadel tingimustel soodsaim pakkumine turul.
ST on täna 8leheküljeline must-valge leht, mille tiraaž on Ajalehtede Liidu andmetel kolme valla kohta 1600 eksemplari. Vaid Raasiku vallas on postkaste 1920.
Tänane turupakkumine – 8leheküljeline värviline kuuleht kõikidesse valla postkastidesse – maksab Raasiku vallale umbes 11 000 eurot aastas. ST poolt eelarvesse kirjutatud dotatsiooniootus omanikelt on peaaegu 2 korda suurem ja sellele lisandub tellimise kohustus ning vastav tasu lugejale.
Seega on selge, et järgides säästlikkuse ja tõhususe printsiipi, ei suuda tänane ST ilma omanike abita konkureerida ajakirjandusturul pakutavaga.
E. Kirsman jõuab oma jutustuses lõpuks ka selleni, millise ülesande ST sai juba kahelt viimaselt omanike koosolekult – igal nädalal ühele vallale leht kõikidesse postkastidesse ja neljas nädal kolmevalla leht. Siiani ei ole omanikeni laekunud ühtegi sellekohast stsenaariumi, mille põhjalt otsustega edasi saaks minna.
100 protsenti nõustun seisukohaga, et kohaliku omavalitsuse ülesanne pole raha lugeda. Ei olegi, selleks on pangad. Kohaliku omavalitsuse kohustus on oma teenuste pakkumisel käituda tema käsutuses olevate vahenditega mõistlikult. Mõistlikkusel on siinkohal olemas definitsioon – järgida vahendite kasutamise säästlikkust, mõjusust, tõhusust.
Kokkuvõtvalt jään ikka seisukohale, et oma arvamuse esitamiseks on kõigil õigus, kuid arvamust tuleb põhjendada. Demagoogia ei ole põhjendus. Ja küsimus ei ole kindlasti mitte selles, kas Sõnumitooja on tasuline või tasuta.
