Tasu­ta ha­ri­dus las­teaiast kõrg­koo­li­ni

Võr­rel­des viie-kuue aas­ta ta­gu­se aja­ga on Ees­ti pe­re­po­lii­ti­ka tei­nud lä­bi tõe­li­se mur­ran­gu: kol­me või ena­ma lap­se­ga pe­red saa­vad teist aas­tat lap­se­rik­ka pe­re toe­tust, ala­tes 2019. aas­ta jaa­nua­rist mak­sab riik pe­re esi­me­se­le ja tei­se­le lap­se kolm kor­da suu­re­mat toe­tust kui 2014. aas­tal. Riik pa­nus­tab ka las­te hu­vi­te­ge­vus­se ja ai­tab ela­ti­sa­bi­fon­di kau­du lap­si, kel­le üks va­ne­ma­test ei täi­da va­ne­ma­ko­hust. Las­te heao­lu mär­ki­mis­väär­ne pa­ra­ne­mi­ne koos pe­re­de kind­lus­tun­de kas­vu­ga on Ees­ti sel­le sa­jan­di suu­rim edu­lu­gu.

Ome­ti on meil jät­ku­valt kit­sas­tes olu­des ela­vaid lap­si ja neid, kel­le ha­ri­dus­tee kul­geb ju­ba maast ma­da­last ko­nar­li­kult. Üks tõ­si­ne prob­leem on, et ar­ves­ta­tav hulk lap­si ei käi las­teaias – küm­nen­dik las­test jääb alus­ha­ri­du­sest kõr­va­le. Se­da on liialt pal­ju. Nen­de seas on lap­si, ke­da emad-isad ko­dus pü­hen­du­nult õpe­ta­vad ja saa­vad hil­jem koo­lis ke­nas­ti hak­ka­ma. Aga pal­jud vaid ko­du­sein­te va­hel sir­gu­nud lap­sed lä­he­vad esi­mes­se klas­si sot­siaal­se­te os­kus­te­ta ja va­ja­vad jä­re­leai­ta­mist. Möö­da ei saa vaa­da­ta tõ­sias­jast, et en­ne ühek­san­dat klas­si ki­pu­vad koo­li poo­le­li jät­ma just need noo­ru­kid, ke­da mu­di­las­te­na las­teae­da ei vii­dud.

Eri­ne­valt koo­lis ja ka kõrg­koo­lis õp­pi­mi­sest on las­teaias käi­mi­ne ta­su­li­ne. Las­teaia­ta­sud ula­tu­vad 10-20 eu­rost 70-80 eu­ro­ni kuus, li­san­dub toi­du­ra­ha. Pal­jud oma­va­lit­su­sed on las­teaia­ta­su si­du­nud mii­ni­mum­pal­ga­ga, koos alam­pal­ga tõu­su­ga kas­vab ka las­teaia ko­ha­ta­su. Keh­tiv kord üt­leb, et see ei to­hi ol­la suu­rem kui 20 prot­sen­ti mii­ni­mum­pal­gast. Kui­gi val­da­valt oma­va­lit­su­sed mak­si­mu­mi ei kü­si, on te­gu ar­ves­ta­ta­va väl­ja­mi­ne­ku­ga, eri­ti kui pe­res on kaks või kolm las­teaiaea­list last. Igal aas­tal ki­pu­vad kas­va­ma ka ku­lud söö­gi­le.

Nii ar­vu­ta­vad pal­jud lap­se­va­ne­mad, mis oleks ma­jan­dus­li­kult mõt­te­kam, kas ol­la las­te­ga ko­dus ja sääs­ta las­teaia­ta­su­de pealt või min­na töö­le ja maks­ta suur osa kuu­tee­nis­tu­sest las­teae­da. Las­teaia­ko­ha mak­su­mus on põh­jus, miks osa lap­si las­teaias ei käi. Suu­res­ti oma­va­lit­sus­te või­ma­lus­test ning va­li­ku­test sõl­tuv alus­ha­ri­du­se kor­ral­dus ei ta­ga las­te­le võrd­seid või­ma­lu­si. Kui ha­ri­dus­lik ki­his­tu­mi­ne al­gab ju­ba vä­ga noo­res eas, võib see mõ­ju­ta­da ko­gu ini­me­se eda­sist elu­käi­ku.

Ko­gu ha­ri­dus­süs­teem on ot­sast ot­sa­ni üks ter­vik ning peab ole­ma kät­te­saa­dav iga­le lap­se­le ja noo­re­le. Ku­na ha­ri­dus­tee al­gab alus­ha­ri­du­sest, mis laob vun­da­men­di õpi- ja sot­siaal­se­te­le os­kus­te­le, peab see ole­ma las­te­va­ne­ma­te­le ta­su­ta. An­tud punkt jõuab sot­siaal­de­mok­raa­ti­de 2019. aas­ta rii­gi­ko­gu va­li­mis­te prog­ram­mi. Edas­pi­di jääks rii­gi kan­da las­teaia ko­ha­ta­su ja toi­du­ra­ha, mil­le­le ku­luks kok­ku 65 mil­jo­nit eu­rot. Ta­su­ta ha­ri­dus las­teaiast kõrg­koo­li­ni on üks Ees­ti edu võ­ti, mis ai­tab ka ühis­kond­lik­ku eba­võrd­sust ta­san­da­da.

2019. aas­tal ja­gab riik oma­va­lit­sus­te­le 15 mil­jo­ni eu­rot, et las­teaiaõ­pe­ta­ja pal­ga­mii­ni­mum oleks 90 prot­sen­ti koo­liõ­pe­ta­ja omast ning ma­gist­rik­raa­di­ga las­teaiaõ­pe­ta­ja saaks koo­liõ­pe­ta­ja­ga võrd­set alam­pal­ka. Ka las­teaiaõ­pe­ta­ja­te väär­tus­ta­mi­ne tee­nib se­da, et Ees­ti lap­sed olek­sid ter­ved ja tar­gad. Las­teaed on ko­du kõr­val koht, kus luuak­se eel­du­sed sel­leks, et lap­sed jõua­vad nii koo­lis kui elus häs­ti eda­si. Olu­li­ne on see­gi, et las­teaias saa­vad põn­nid kõ­hu ta­sa­kaa­lus­ta­tud ja ter­vis­lik­ku toi­tu täis.