EDA-MAI TAMMISTE,
Anija valla
lasteaedade direktor
Kes meist ei ole kuulnud ütlust: „Kui sul ei ole Facebooki kontot, pole sind olemas“. Päris must-valgelt seda kindlasti võtta ei saa, kuid on tõsi, et sotsiaalmeedia on nähtus, mis on tekitanud vastakaid arvamusi. Palju on räägitud selle halvast mõjust. Sotsiaalmeedias mõtlematult välja öeldud arvamused on rikkunud suhteid ja hävitanud elusid. Ometi muutub sotsiaalmeedia üha populaarsemaks. Miks?
Sotsiaalmeedia on väga hea võimalus info vahetamiseks ja suhtlemiseks. Üha kiirenevas elutempos ei jõua me alati oma pereliikmetele, sõpradele ja sugulastele külla, kuid sotsiaalmeedia kaudu saame olla kursis ka teiselpool maakera elavate inimeste tegemistega ning nendega väga odavalt suhelda. Sotsiaalmeedia aitab meeles pidada sõprade sünnipäevi, selle kaudu saab otsida kadunud inimesi, loomi ja asju ning jagada infot leitud asjade ja loomade kohta. Saab osta, müüa ja vahetada, teha erinevaid suhtlusgruppe ja nii edasi.
Tõepoolest sotsiaalmeedia võimalused on piiritud. Ka minul on sotsiaalmeediaga mõned imelised kogemused, mida tahan jagada just sellepärast, et ka skeptikud saaksid aru, miks inimesed sotsiaalmeedias figureerivad ja seda jälgivad.
Veebruaris algatasime lasteaia kollektiiviga raha kogumise kampaania Alavere Mõmmila töötaja Merle kodu korrastamiseks. Nimelt lubas talle tulla appi Kodutunde telesaade, tingimus oli, et valla omaosalus tollel projektil on 3900 eurot. Seda hakkasimegi Facebooki kaudu koguma ja olin siiralt üllatunud, kui aprilli lõpuks oli meil vajalik summa koos.
Teine kogemus üllatas mind rohkemgi, sest oli veel kiirem. Pärast kevadel toimunud Anija Lüliti projekti jäi Kehra lasteaias üle kümmekond prussi. Juuli lõpus panin oma Facebooki kontole üleskutse, et ehk leidub mõni tubli mees, kes oleks valmis tegema neist prussidest lasteaia sõimerühma aeda liivakasti. Täpselt ühe tunni ja 17 minuti pärast oli töömees leitud ja järgmise päeva õhtuks liivakast valmis. Ülejäänud prussidest tegi tubli töömees paari päeva pärast kolm pinki.
Eelneva looga seoses pisut ka tänastest noortest inimestest ehk niinimetatud lumehelbekeste põlvkonnast, kelle kohta sageli räägitakse, et nad ei oska ega taha midagi teha. Kui kuulen kedagi mainimas ansambel Singer-Vingeri laulusõnu: „Noored on hukas“, olen püüdnud vastu vaielda ja öelnud, et palun ärge üldistage. Võib-olla tõesti ei ole mina juhtunud kokku niinimetatud lorude ja hukas noortega, kuid vaadates oma suuri lapsi ja ka seda tublit noort meest, kes vabatahtlikuna tegi meie lasteaeda liivakasti, julgen arvata, et tänased noored on tunduvalt tublimad ja asjalikumad, kui olime meie omal ajal. Tänaste noorte põlvkonnale on püstitatud tohutult kõrged nõudmised ja nad suudavad ka neile nõudmistele vastata. Nad oskavad keeli, on kursis infotehnoloogia ja tehnikaga, teevad sporti ja tegelevad erinevate hobidega, reisivad ja õpivad ning selle kõige kõrvalt on sunnitud ka veel töötama, et ära elada.
Seega elagu sotsiaalmeedia ja tublid noored inimesed!