Simi­tit­sa – tü­ki­ke en­dist Ees­ti­maad ke­set suurt Ve­ne rii­ki

UL­VI MEIER,
Kol­ga muu­seu­mi ju­ha­ta­ja

Mi­na ei ole juur­te­ga eest­las­te asun­du­se Si­mi­tit­sa­ga seo­tud, küll aga olen ema­pool­se­te esi­va­ne­ma­te kau­du seal lä­he­da­la­su­va Sab­li­no kü­la­ga Gat­ši­na­ga kül­je all. Mu ema va­nae­ma Ma­ria Pöid Saa­re­maalt ja va­na­va­nai­sa Vil­helm Kukk rän­da­sid tsaa­ria­jal Kad­ri­nast Ve­ne­maa­le väl­ja pa­re­mat elu ot­si­ma ja leid­sid­ki. Ema Ly­dia va­ra­ja­ne lap­se­põlv möö­dus Sab­li­nos ja ema­pool­seid esi­va­ne­maid ta­bas sa­ma saa­tus, mis si­mi­tits­la­si. Sta­li­nist­li­kud rep­res­sioo­nid hä­vi­ta­sid seal aas­ta­tel 1934-1938 eest­las­te kul­tuu­ri. Kes Ve­ne­maal kol­hoo­sis­ta­mi­se käi­gus pol­nud ku­la­kuks tun­nis­ta­tud, ma­ha las­tud, sun­ni­töö­le saa­de­tud või van­gis­ta­tud, saat­sid saks­la­sed Tei­se maail­ma­sõ­ja ajal ta­pi­ga Ees­tis­se ta­ga­si. Sõ­da võt­tis rin­de­le noo­re põlv­kon­na.

Si­mi­tit­sa­ga on mul siis­ki eri­li­ne ja vä­ga sü­da­me­lä­he­da­ne su­he väl­ja­rän­na­nu­te mä­les­tus­te, elu­saa­tus­te ja lu­gu­de kau­du. Mä­les­tu­si on muu­seu­mis­se ko­gu­ne­nud mi­tu, neis on hu­vi­ta­vat ja ins­pi­ree­ri­vat, aga sa­mas elu­saa­tus­te traa­gi­kat. Kui pal­ju sai oma las­te­le hea elu ta­ga­mi­seks teh­tud tööd ja näh­tud vae­va ning kui bru­taal­selt kõik hä­vi­ta­ti.

Kol­ga­ran­nast Si­mi­tit­sa­se väl­ja­rän­na­nu­te mä­les­tus­se jäi ko­du­ta­lu meel­de kui pü­ha paik, ku­hu en­nast ta­ga­si unis­ta­ti ja mil­lest oma las­te­le rää­gi­ti kui mui­nas­ju­tu­maast. Ei oleks siit kee­gi läi­nud, kui oleks ol­nud min­gi­gi või­ma­lus vae­su­sest ja näl­jast pää­se­da. Kii­valt hoi­ti seal, võõ­ra rah­va kes­kel, al­les omi tra­dit­sioo­ne ja kul­tuu­ri, laul­di neid­sa­mu lau­le, mi­da va­na­va­ne­mad Ees­tist oma mä­les­tus­tes kaa­sa võt­sid ja hil­jem rah­va­luu­le­ko­gu­ja­tel oli ker­ge kok­ku ko­gu­da – see oli na­gu taa­s­avas­ta­tud va­na hea, mis siin, Ees­ti­maal, ju­ba unus­tu­se­hõl­ma oli va­ju­nud.

Meie hul­gas on veel ini­me­si, kes Si­mi­tit­sas sün­di­nud ning mä­le­ta­vad seal­set elu ja sel­le kii­ret hää­bu­mist. Nen­de mä­les­tus­tes on nüüd Si­mi­tit­sa see lap­se­põl­ve unis­tus­te­maa, mil­lest neid vä­gi­si väl­ja kis­ti ja möö­da il­ma laia­li pil­lu­ta­ti. Oli hea, kui Ees­tis kee­gi omas­test ees oo­ta­mas. Aga pal­ju oli neid, kes tu­lid oma rah­va kes­ke­le na­gu võõ­rad ja suh­tu­ti neis­se kui võõ­ras­tes­se.

Tä­na­vu juu­nis käi­sin koos si­mi­tits­las­te ja nen­de pe­re­liik­me­te­ga Si­mi­tit­sas. Vaa­da­nud prae­gust Si­mi­tit­sat, nä­gin üht ta­va­list ve­ne kü­la, mit­te mis­ki ei mee­nu­ta seal enam neid uh­keid ta­lu­sid lil­leu­pu­tu­ses ro­huae­da­de ja vil­ja­ka­te põl­du­de­ga, kus leh­ma­kar­jad olid rin­nu­ni ro­hus ja peaae­gu igas ta­lus oli kla­ver. Nä­gin ki­du­rat, võ­sas­tu­nud ja sos­novs­ki ka­ru­put­ke mat­tu­nud kõn­nu­maad, mõ­nin­gaid maan­tee äär­de kok­ku vee­tud ta­lu­sid. Ise­gi ai­ma­ta ei os­ka, ku­hu­maa­ni ula­tus see uh­ke õit­sev asun­dus, mil­lest nii pal­ju lu­ge­nud olen.

Vaid Si­mi­tit­sa eest­las­te sur­nuaed on see koht, kus on al­les see eest­las­lik hin­gus. Seal, kõr­ge­te puu­de all on ko­ha­ti vai­kus ja ra­hu, lin­nud­ki lau­la­vad puh­tas ees­ti kee­les! Het­keks unu­neb, et oled Ve­ne­maal. Aga vaid paa­ri aas­ta­ga on seal sur­nuaial pal­ju muu­tu­nud – võõ­rad kõr­ged hõ­be­da­sed ja si­ni­sed me­tal­laiad hauap­lat­si­de üm­ber, mis jul­malt trü­gi­vad pea­le eest­las­te kal­mu­de­le. Eba­mai­selt ki­re­vad plas­ti­kust lil­led – see an­nab aim­dust, et mis­ki on siin kii­res­ti ka­du­mas. Ol­les Si­mi­tit­sa ja seal­se­te ini­mes­te saa­tus­te ja lu­gu­de­ga nii­võrd oma sü­da­mes seo­tud, olen tä­nu­lik, et olen se­da pai­ka ja neid ini­me­si just­kui tund­ma õp­pi­nud, omaks pi­da­ma ha­ka­nud. Tun­nen ma suurt au­võl­ga nen­de esi­va­ne­ma­te ees, kes puh­ka­vad Si­mi­tit­sa kal­mis­tul.

No­vemb­ri kesk­pai­ku rää­gi­me Kol­ga muu­seu­mis taas Si­mi­tit­sas­se ja Ab­haa­sias­se väl­ja­rän­nust, mil­lest möö­dub 135 aas­tat.