Siit nur­gast ja sealt nur­gast koo­li­põ­ran­da­le kok­ku!

Võib öel­da, et iga koo­li ta­vael­lu li­sab vürt­si ja toob ele­vust koo­li kok­ku­tu­lek. Ta­va­li­selt iga viie aas­ta ta­gant saab öel­da en­dis­te­le klas­si­kaas­las­te­le ning õpe­ta­ja­te­le ilu­said sõ­nu, mis koo­lia­jal üt­le­ma­ta jää­nud. Ehk rää­ki­da väl­ja mõ­ni­gi koe­rus­tükk, mis omal ajal õpe­ta­ja eest sa­la­du­ses hoi­ti. Igas­se koo­li on va­ja tao­list sil­da mi­ne­vi­ku ning tä­na­päe­va va­hel.

Ka Aru­kü­la põ­hi­koo­lis tu­leb see ke­vad tei­si­ti. Iga viie aas­ta ta­gant, nii ka tä­na­vu, tä­his­ta­me koo­li aas­ta­päe­va. Ha­ri­dust on Aru­kü­la-mail an­tud ju­ba 155 aas­tat. Vi­list­la­si ning koo­li­ga seo­tud ini­me­si ja­gub nii val­la pii­ri­des­se kui ka väl­ja­poo­le, neid on tu­hat­kond. 5. mail täi­tub Aru­kü­la põ­hi­kool vi­list­las­te ja va­na­de ning uu­te mä­les­tus­te­ga. Nen­de ko­gu­mi­seks teh­tud üles­kut­se­le sai­me sui­sa kolm vas­tust! Suur tä­nu saat­ja­te­le!

Sel­leks, et mä­les­tus­te va­ra­mut täien­da­da, kae­vu­si­me ar­hii­vi­des­se. Püh­ki­si­me va­na VHS-män­gi­ja tol­must puh­taks ja vaa­ta­si­me lä­bi mit­me­küm­ne vi­deo­kas­se­ti ja­gu sal­ves­tu­si, mis te­ki­ta­sid nos­tal­giat ja tõid mui­ge suu­le. Mee­leo­lu­kaid het­ki pak­ku­sid näi­teks 1996. aas­ta len­nu lõ­pe­ta­mi­ne, 2005. aas­ta ke­vad­kont­sert, eri­ne­va­te aas­ta­te ELO laag­rid, jõu­lu­näi­den­did ja tei­sed vah­vad et­teas­ted. Ku­na prae­gus­te õpe­ta­ja­te seas on ka Aru­kü­la koo­li vi­list­la­si, oli just neil eri­ti põ­nev ol­nu­le ja teh­tu­le pilk hei­ta. Aru­ta­si­me, kas prae­gu­sed di­gia­jas­tu Y-ge­ne­rat­sioo­ni õpi­la­sed üld­se tea­vad­ki, mis on VHS?

Vi­deo­telt on nä­ha ka koo­li­hoo­ne „muu­tu­mis­mäng“. En­ne ja nüüd pil­ti­de võrd­le­mi­ne pa­neb tun­nus­ta­valt pead noo­gu­ta­ma. Viie aas­ta pä­rast toi­mu­val vi­list­las­te kok­ku­tu­le­kul rää­gi­me suu­re tõe­näo­su­se­ga jäl­le uue kuue saa­nud ma­jast, sest ruu­mi­puu­du­se tõt­tu ole­me taas juur­dee­hi­tu­se oo­tel.

Koo­li­ma­ja laien­du­se pro­jekt on prae­gu lõpp­faa­sis ning sü­gi­sel al­ga­vat koo­liaas­tat sa­ma­des olu­des jät­ka­ta on vä­ga kee­ru­li­ne. Häid lam­baid ma­hub küll pal­ju üh­te lau­ta, aga kui kauaoo­da­tud juur­dee­hi­tu­se val­mi­mi­ne veel­gi ve­ni­ma jääb, peab osa lam­baid kar­ja­maa­le jää­ma. Lä­heks ilm­selt sa­ma hu­vi­ta­vaks, kui eel­mi­se re­no­vee­ri­mi­se ajal, kui õpi­la­sed ning õpe­ta­jad pi­did kü­la peal val­la teis­tes asu­tus­tes ulua­lust ot­si­ma ja lõu­naks või­lei­va kaa­sa pak­ki­ma. Ent kui töö sai teh­tud ka­hek­sa aas­tat ta­ga­si, saab kind­las­ti ka nüüd. Üht­ki õpi­last ruu­mi­puu­du­se tõt­tu küll pa­re­mat mar­ja- või kar­ja­maad ot­si­ma ei ta­haks las­ta.

Kool ei kas­va mit­te ai­nult mõõt­me­telt ja õpi­las­te ar­vu poo­lest. Kas­va­vad ka meie koo­li õpe­ta­jad, mit­te pik­ku­ses­se ega laiu­ses­se, vaid üht­seks mees­kon­naks. Kõik, ka esial­gu ja­bu­ra­te­na tun­du­vad ideed, viiak­se el­lu – ik­ka tsir­kust ja lei­ba! Ühi­sed üri­tu­sed seo­vad en­di­seid ja prae­gu­si õpi­la­si ja õpe­ta­jaid. Kok­ku­tu­le­kut et­te val­mis­ta­des tu­leb õpe­ta­ja­tel ta­va­töö kõr­val jõu­da te­ge­le­da ka näi­teks toit­lus­tu­se or­ga­ni­see­ri­mi­se­ga, pi­du­li­ku ak­tu­se kor­ral­da­mi­se­ga, bän­di tel­li­mi­se­ga, vol­di­ku ja mee­ne­te ku­jun­da­mi­se­ga, ise­gi vi­deo­kut­se te­gi­me.

Mis siis muud, kui 5. mail lips ot­se ja püks­te­le viik sis­se ning sam­mud Aru­kü­la koo­li poo­le sea­da, et uu­dis­ta­da, mi­da me ole­me tei­nud ning mis ees oo­tab. Aru­kus on aa­re!