Tänavustel Teeme Ära talgutel oli oluline osa jälle prügi koristamisel. Põhjus on hoolimatus, millega käib kaasas teadmatus sellest, kuidas oma kasutuskõlbmatutest esemetest ja muust prügist täiesti tasuta lahti saada. Kogesin elanike teadmatust oma metsas, mis asub aiandus- ja suvilapiirkonna läheduses. Leidsin kaks suurt kilekotitäit prügi. Selgus, et tegu oli eranditult vaid pakenditega, mis sobisid hästi suvilaomanike kodulinnas olevatesse segapakendite konteineritesse. Sinna viia on tunduvalt mugavam ja turvalisem, kui vargsi metsa alla sokutada. Olen oma metsast leidnud ka sõiduauto vanu rehve. Tundub, et meil on kodanikke, kes arvavad tänapäevani, et vana autorehvi äraandmine on tasuline. Tegelikult saab rehve aastaid anda ära tasuta. Kõik kodumajapidamises kasutatud seadmed, mis mingil viisil elektrit kasutasid, saab samuti anda ära täiesti tasuta. Seejuures ei ole oluline, millal on seade valmistatud. Anija vallas on kodumajapidamises kasutatud seadmete kokkukogumise kohti kolm – Kehras, Alaveres ja Lehtmetsa külas.
Ka puulehed, aiasaaduste pealsed tahavad mõned suvilaomanikud metsa viia, teadmata, et nendest saab komposteerimisel head ja väärtuslikku mulda.
Vallas korraldatakse reide, kus elanikud saavad ohtlikud jäätmed ja klaasimurru ära anda tasuta.
Soovitan olmejäätmete sorteerimisega tegeleda, et rohkem pakendeid kogumiskonteinerisse jõuaks ja peaks loodusest vähem uut toorainet kaevandama.
On ka mõned levinud väärarvamused, mis olmejäätmete sorteerimist takistavad.
Arvatakse, et pakendite sorteerimisel pole mõtet, need rändavad prügilatesse ladestamisele. Kui tõepoolest nii toimuks, läheksid pakendeid kokkukoguvad firmad pankrotti – pakendite ladestamine prügilasse maksab, samas kui pakendite äraandmise ja -müümise eest saadakse tasu.
Teiseks on tekkinud arvamus, et pakendikogumise konteineritesse võib paigutada vaid puhtakspestud pakendeid. Tegelikult peab pakendikogumise konteinerisse paigutatav pakend olema puhas selles mõistes, et pakendis on pakendatud kaupa järele jäänud vaid sellisel hulgal, mida ei saa praktiliselt kasutada. Ja see kogus pakendatud kaubast, mis sinna alles jääb, ei tohi määrida teisi pakendikonteinerisse toodud pakendeid. Kui võipakendis ei ole enam võid ühegi võileiva valmistamiseks, siis mingi võikirme pakki ikkagi jääb. Nende pakendite pesemine ei ole küll hea keskkonnasäästlik mõte. Samas aga ei ole tühjakstarbitud pakendite puhul välistatud, et nad teisi pakendeid üldse ei määri.
Kus on lahendus? Olen siinjuures kasutanud järgmist võtet – paigutan piimast, koorest tühjaks tarbitud kilepaki näiteks leiva pakendamiseks kasutatud kilekoti sisse ja keeran leiva ümber olnud kilekotile veel sõlme otsa. Pakendist võib midagi välja nõrguda küll, kuid teisi pakendeid ta ei määri. Vääritimõistmise vältimiseks rõhutaksin, et sellise võipaki puhtasse kilekotti „pakendamine“, kuhu jääb kas või ühe võileiva valmistamise jagu võid, koht ei ole pakendite kogumise konteineris, pigem ikka prügikonteineris.
Kolmandaks on levinud arvamus, et pakendeid sorteerides ja biolagundavaid jäätmeid komposteerides jääb segaolmejäätmete konteiner pooltühjaks. Probleem puudutab enam tiheasustusaladel elavaid individuaalelamu elanikke. Lahendus on, et majapidamised võivad tellida mitme pere peale ühe konteineri, samamoodi nagu kortermajade elanikel on üks olmejäätmete konteiner.
