Pudi­soo ela­nik SAND­RA HEI­DOV aval­das uue las­tea­raa­ma­tu

Tal­lin­na Laag­na güm­naa­siu­mi prant­su­se kee­le õpe­ta­ja, kol­me ju­tu­raa­ma­tu au­tor Sand­ra Hei­dov elab koos pe­re­ga Kuu­sa­lu val­las Pu­di­soo kü­las, ku­hu ko­li­ti pea­lin­nast 15 aas­tat ta­ga­si.

Ap­ril­lis tu­li trü­kist te­ma tei­ne las­te­raa­mat „Mi­nu ro­bot“. Kaks aas­tat ta­ga­si mais il­mus „Lap­sed ja na­tu­ke va­ne­mad“, mil­les on lust­li­kud lood juh­tu­mis­test las­te ning nen­de ema­de-isa­de­ga. Kol­me aas­ta eest nä­gi il­ma­val­gust ju­tus­tus täis­kas­va­nu­te­le „Ema, kes ar­mas­tas kaua ma­ga­da“.

Sand­ra Hei­dov tõ­deb, et las­te­kir­ja­ni­kuks ta en­nast ei pea, kir­ja­ni­ku ni­me­tus on te­ma jaoks au­kar­tus­tä­ra­tav: „Kui ae­ga on ja mi­da­gi on öel­da, siis pa­nen kir­ja. Prae­gu poo­le­li üh­te­gi lu­gu ei ole, aga ju­pi­kes­te kau­pa olen mõt­teid üles kir­jutanud. Ko­roo­na-aeg on ol­nud kii­re, po­le ka jõud­nud roh­kem.“

„Mi­nu ro­bo­ti“ esi­me­sed read said te­ma sõ­nul kir­ju­ta­tud 2019. aas­tal, kui ko­roo­na­vii­ru­sest ei ol­nud mi­da­gi tea­da: „Kir­jas­tu­se­le and­sin kä­si­kir­ja üle 2020 au­gus­tis, sealt pa­ku­ti, et jä­taks aval­da­mi­se ke­va­des­se. Raa­mat on algk­las­si­las­te­le, pea­te­ge­la­ne on koo­li­laps, kes te­gi en­da­le ro­bo­ti. Lu­ge­ja­te­le jääb mõis­ta­ta­da, kas ro­bot on ole­mas pä­ri­selt või hoo­pis lap­se et­te­ku­ju­tu­se vi­li. Et laps on poiss ni­me­ga Ro­bin, tu­leb ka väl­ja al­les lõ­pu­poo­le. Esial­gu mõt­le­sin, et dia­loo­gi iseen­da­ga peab­ki laps, ei täp­sus­ta, kas poiss või tüd­ruk, aga kunst­ni­kul oleks ol­nud te­da ras­ke ku­ju­ta­da.“

Raa­ma­tu on il­lust­ree­ri­nud Too­mas Pää­su­ke. Sand­ra Hei­dov sõ­nab, et peab te­da vä­ga heaks joo­nis­ta­jaks ja pa­lus ap­pi, soov oli, et sel­le raa­ma­tu võiks il­lust­ree­ri­da mees­te­rah­vas.
Raa­ma­tu pea­te­ge­la­ne Ro­bin on lin­na­poiss, kel­le jaoks on pe­re­ga maa­le me­re äär­de sõit­mi­ne eri­li­ne sünd­mus, mi­da ala­ti oo­tab.

Ro­bo­ti­raa­mat so­bib ka nei­le las­te­le, kes veel pi­kalt ei jak­sa lu­ge­da, pea­te­ge­la­se te­ge­mi­sed on kir­jas lü­hi­kes­tes lu­gu­des. Sa­mas ja­gub mõt­le­mi­sai­net nii las­te­le kui ka nen­de va­ne­ma­te­le, mär­gib au­tor.

Kü­si­mu­se­le, kui­das on läi­nud te­ma esi­me­sel las­te­raa­ma­tul „Lap­sed ja na­tu­ke va­ne­mad“, vas­tab Sand­ra Hei­dov, et ta­ga­si­si­de on ol­nud po­si­tiiv­ne, on tun­nus­ta­tud, et ka­jas­tab ar­gi­seid te­ge­mi­si lõ­bu­salt ja veidi tei­sest vaa­te­nur­gast. „Lap­sed ja na­tu­ke va­ne­mad“ oli mit­me raa­ma­tu­ko­gu su­ve­lu­ge­mis­te ni­me­kir­jas.

Ka ro­bo­ti­raa­ma­tut on ju­ba mär­ga­tud – rää­gi­ti Ku­ku Raa­dio raa­ma­tu­soo­vi­tu­ses ning on too­dud esi­le ühes raa­ma­tub­lo­gis.

Prae­gu­se aja koh­ta tõ­deb Sand­ra Hei­dov, et Co­vi­di ja dis­tant­sõp­pe tõt­tu on te­ma kolm koo­lis­käi­vat last, ta oma õpi­la­sed ning ka ta ise vei­di vä­si­nud: „Eel­mi­ne ke­vad mõ­jus erio­lu­kor­ra ajal hu­vi­ta­valt, et kui­das kau­gõp­pe­ga hak­ka­ma saa­me, oli en­tu­sias­mi ja põ­ne­vust, aga nüüd ol­lak­se pi­gem tü­di­nud. Ees­ti ha­ri­dus­süs­teem on üles ehi­ta­tud kon­tak­tõp­pe­le, kaks kuud ko­dus õp­pi­mist on ol­nud ras­ke aeg.“