ANTS AAMAN vanem
Uue aasta esimese Sõnumitooja lugemisel tundus, et kaks tugevat mõõtu eesti meest on ühe (kogukonna) ratsu selga tagurpidi istunud ja loomake, vaeseke, on raske koorma alla lausa looka vajunud. Tõenäoliselt peaks suksu teekond Toompea nõlvale minema. Kurb, et kui siitkandi tublid mehed sinna peaks jõudma, pistetakse nende vapper sõidutaja nahka.
Ird- või üksikkonnast (minu tuletatud määratlus) tulnud ja kogukonna liikmeks hakanud tõdevad isegi, et vallas läheb jamaks, kui peale kindamustri otsustamist tahaks tähtsamaid elukorralduslikke samme seadma asuda – kalasilmne võim on liikumatult ees. Paraku Toompeal on lihtsam, sääl antakse ka kindamuster ette, peab vaid kõrvade õhetades kuduma. Idealism ja usk on ilus meeleline seisund, aga kahjuks on igasugune valitsemine ja võimu rakendamine tundetu protsess.
Eesti keeles on neid kondi, mis endas teatud hulka inimesi hõlmavad paarikümne ringis ja kõigi nende kondade nimel leidub ka sõnavõtjaid. On huvitav, et lähtudes rahvakeelsest väljendist “Õhku täis kui konn”, võib karta, et mis tahes „konna” nimel esinedes, on selles „konnas” ka üksjagu õhku. Kuid ilmselt ühe noorima „konna”, erakonna, sisemus on halvast õhust lõhkemiseni punnis.
Meie rüütlite ratsu saaks Toompea veeres rammusat rohtu maiustada ja rüütlid ise ei peaks frustreerunult etteantud mustreid heegeldama vaid juhul, kui Saatan poleks kogu inimkonna paradiisi rändamise peatamiseks nende teele raha poetanud. Asi on läinud nõnda hulluks, et möödunud jõulude eel kostitasid kirikuisadki Narvas üksteist raha pärast kõrvakiiluga.
Ja vaadake – räägin nüüd päris tõsiselt. Kristus lasi end ideaalide ja inimkonna meeleparandamise nimel surmata kaotamata korrakski enesevalitsemist. Ainult üks kord ei suutnud ta end talitseda, kui ajas käsitsi tõugates templist välja rahavahetajaid ja varisere – ju jäi temagi vaimujõud rahavõimu vastu väetiks. Raamatute raamat on mõtestamiseks, et me ei hüüaks lubadusi mida meie nõder vaim eales täita ei saa.
Lehes on portreteeritud ka Kuusalu valla volikogu liiget, härra Sulev Valdmaad. Loodetavasti ei plaani ta Ahrensi toel Tallinna alla purjetada või lennata. Sulev Valdmaa ei ole idealist, vaid on käised käärinud ja tegutseb sellel väljal, kus me oleme ja mida ei muuda idealistlikud unistused. Sulev Valdmaa on nõel. Nõel olemine võimutoolil on ebameeldiv, kuid äärmiselt tänuväärne olemine, seda peab oskama, suutma ja järjekindlaks jääma ning seda Sulev Valdmaa ka on. Mõnda võimu kõverkäiku saab peatada, mõnda muuta ja valijad on küsimärgiga käikudest vähemasti informeeritud.
End ka mina pean nüüd natuke nõel olema. Kuusalulasi vapustanud traagiline sündmus, Kuusalu pastoraadi põleng, – mis tänu Jumala toele, võiks öelda, et õnnelikultki lõppes, – on minu jaoks ühe vastuseta. Kõik asjaosalised otseselt ja kaudselt selgitasid kui ilmvõimatu olevat sellise hoone kindlustamine. Aga üheski meediakajastuses ei esitatud kindlustusseltside seisukohta ega ole ilmselt ka MTÜ-l Laurentsiuse Selts näidata kindlustustaotlust Ahrensi kodumaja kaitseks. Taotluse esitamine ja vastuse saamine ei maksa midagi. Kindlasti ei olnuks see seltsi põhikohustus aga sama kindlasti polnuks see ka keelatud. Ning saadud vastusest lähtuvalt võinukski kogukonda kaasata, ja ma olen veendunud, et Kuusalu rahvas tulnuks kaasa finantsilise vajaduse korral. Põhjus, miks ma oma küsimuse vast kõige väiksema moraalse kohustusega seltskonnale esitan, on et teades Sulev Valdmaa printsipiaalsust, on ka ootused kõrgendatud. Vabandan siiralt, kui minu küsimus kedagi pahandab.
