HELJO PIKHOF, Riigikogu liige, SDE
Uue kooliaasta eel on põhjust taas meelde tuletada üht Eesti elu murekohta: 10–12 protsenti meie noortest piirdub põhiharidusega või ei saa sedagi kätte. Tõsiasi on ka see, et põhikoolist väljalangejate hulgas on poisse üle 70 protsendi. Kooli pooleli jätnud noored inimesed ei suuda pahatihti leida korralikku tööd ega luua püsivat perekonda. Eluga toimetulematust kipuvad nad leevendama mõnuainetega või peitma macholiku käitumise taha.
Poiste probleemi hariduses ei saa kuidagi eitada. Vahe tüdrukute ja poiste õpitulemustes tuleb ilmsiks juba algkoolis, kääride kasv süveneb veelgi põhikoolis: 6. ja 7. klassikursuse kordajate seas on ümmarguselt 80 protsenti poisse. Ja nii gümnaasiumi kui kõrgkooli lõpetajate seas domineerivad selgelt neiud.
Hariduslik ebavõrdsus on üks ere näide meie tasakaalutust ühiskonnast. Jah, PISA uuringud kiidavad meie haridussüsteemi. Kuid miks ikkagi paljudele lastele, iseäranis poistele, ei meeldi koolis käia?
Kui keegi üldse vaevub midagi ütlema poiste vähese õpihimu ja koolist väljalangevuse kohta, siis otsitakse süüd ikka sellest, et nii lasteaias, koolis kui kodus on lapsed enamjaolt naiste vormida.
Või siis kuulutatakse, et mehepojad ongi tüdrukutest juba loomult laisemad ja püsimatud ning nende koht on Tootsi või tasandusklassis. Kas asi on ikka nii lihtne?
Poisid on poisid ja nendest saavad mehed; tüdrukud on tüdrukud ja nendest sirguvad naised. Ennekõike me oleme aga inimesed ja iga inimene on isemoodi. Andekas saab olla tuhandel moel. Kes söandaks väita, et kümnevõistluse olümpiavõitja on etem kui varrukast vaimukusi puistav rahvakirjanik? Praegune koolisüsteem oma tasemetööde, riigieksamite ja pingeridadega teatab: kui sa ei mõista kirjandit hästi kirjutada ja terve rehkenduse asemel vaid poole ära teed, siis ongi kogu su elu mokas.
Vägivaldne on seegi skeem, et kõik poisid on Tootsi-sugused, et „õige mees“ ei nuta ega räägi oma muredest, vaid paneb rusikatega paika oma koha meestemaailma hierarhias ja et kaastunne on nõrkuse ilming.
Kas ei pane me noorukitele üle jõu käivat koormat, kui eeldame ning ikka ja uuesti korrutame ajast ja arust mõttemalle, et mees on füüsiliselt tugev, ametiredelil edasipürgiv ja ühiskonnas lugupeetav ja et mees peab ülal perekonda? Päris kadunud pole seegi arusaam, et kodutööd riivavad poisi au ja väärikust.
„Me saame seda, mida me mõõdame,“ on öelnud professor Mati Heidmets. Koolis hakkamasaamise ja väärtustamise-tunnustamise aluseid tuleks hoopis laiemale tõmmata. Kui keegi hüppab hästi kõrgele, siis tulebki öelda: tubli poiss, sa hüppad hästi kõrgust! Kiita tuleb laste loomingulisust.
Ka Põhjamaades pole leitud mingeid erilisi õppe- või kasvatusmeetodeid, mis tasandaksid erinevusi poiste ja tüdrukute õppeedukuses. Küll aga viidatakse eri uuringutes sellele, et kui koolis suudetakse ohjeldada rämedat maskuliinsust ja järgida kõlbelist käitumist, siis paraneb ka poiste edasijõudmine.
Et kiiresti muutuvas maailmas toime tulla, on vaja poistele juurde anda seda, mida neil praegu puudu jääb – sotsiaalseid oskusi, samuti on vaja arendada nende emotsionaalset intelligentsust. Tüdrukutele aga õpetada rohkem enesekindlust ja enesekehtestamise oskusi.
